Kuidas Eesti sood aitavad võidelda kliimamuutustega

Endine turbakaevandusala Lavassaare lähedal on viie aastaga muutunud märgalaks, kus sügiseti peatuvad tuhanded rändlinnud. Vesi on tagasi, turbasamblad kasvavad ja õhust enam ei tule happelisi lõhnu. See pole juhus.

Sood katavad Eestis üle kümne protsendi pindalast ja nende taastamine on muutunud üheks tõhusamaks viisiks siduda süsinikku ning peatada kasvuhoonegaaside paiskumist. Kuivendatud sood paiskavad õhku aastas miljoneid tonne CO2, taastatud sood aga hakkavad seda uuesti kinni püüdma.

Järgnevalt vaatame, kuidas see protsess toimib, mida taastamine praktikas tähendab ja miks need märgalad on olulised nii kliima kui elurikkuse jaoks.

Miks kuivendatud sood paiskavad kasvuhoonegaase

Kuivendatud soos hakkab turvas lagunema. Tuhat aastat aeglaselt kogunenud taimejäänused puutuvad kokku hapnikuga ja muutuvad süsinikdioksiidiks. Üks hektar kuivendatud sood võib paiskada aastas kuni kümme tonni CO2. Eestis on kuivendatud ligi 200 000 hektarit sood, millest suur osa seisab kasutuseta või on varasema turbakaevanduse tõttu tühjaks jäänud.

Turba lagunemine ei peatu iseenesest. Kui drenaaž on olemas, jätkub protsess aastaid. Mõnel alal on turvas juba nii õhuke, et põhjavesi ei jõua enam pinnale ja maapind vajub. Sellised alad on kliima seisukohalt kõige probleemsemad.

Taastamine tähendab veetaseme tõstmist. Kui turvas on uuesti vee all, lakkab lagunemine. Paiskumine väheneb kiiresti ja mõne aasta pärast hakkab soo taim- ja samblakate uuesti süsinikku siduma. Protsess pole kohene, kuid mõõdetav.

Kuivendatud sood on Eestis üks suuremaid kliimakoormuseid maakasutuse sektoris. Kui arvestada kõiki kuivendatud alasid, ulatub aastane paiskumine umbes kahele miljonile tonnile CO2. See vastab ligikaudu poole miljoni sõiduauto heitkogusele. Numbrid pole abstraktsed.

Kuidas taastamine praktikas käib

Esimene samm on kraavide sulgemine. Vanad kuivendusojakesed tõkestatakse puidust tammidega või muldvallide abil, et vesi jääks alale. Mõnikord piisab lihtsalt kraavide täitmisest. Kui ala on suur, paigaldatakse reguleeritavad paisud, mis hoiavad veetaset stabiilsena ka kuival suvekuul.

Järgmine samm on oodata. Turbasamblad ja sootaimede seemned on tavaliselt juba mullas või tuuakse need lähiümbruse aladelt. Esimesed kasvud ilmuvad juba mõne kuu pärast, kuid tihe samblavaip võib kujuneda kolme kuni viie aastaga. Selleks ajaks on soo veebilanss tasakaalus ja CO2 sidumine alanud.

Mõnel pool on vaja ka pinnase tasandamist. Turbakaevanduse järel jäävad sageli sügavad augud ja kõrged vallid, mis takistavad ühtlast üleujutust. Masinad tasandavad pinnase ja liigvesi levib ühtlaselt. Tulemused on silmnähtavad juba esimesel talvel, kui lumi katab tasase veepinna.

Taastamistööd nõuavad hoolikat planeerimist. Enne kraavide sulgemist tuleb kaardistada kogu ala veeteed, mõõta turba paksust ja hinnata, kui kiiresti vesi tõuseb. Kui planeerimist pole, võib vesi liikuda vales suunas ja üleujutada naaberkrundid. Sellepärast algavad projektid alati hüdroloogilise uuringuga.

Talgupäevadel saavad vabatahtlikud paigaldada tamme ja istutada turbasamblaid. Üks tamm võtab aega umbes pool tundi ja nõuab kolme inimest. Päevaga saab väike meeskond sulgeda kuni kümme kraavi. Füüsiline töö on raske, kuid tulemus on kohe näha: vesi hakkab kogunema ja esimesed linnud ilmuvad juba nädalate pärast.

Kui palju süsinikku taastatud sood salvestavad

Täpsed arvud sõltuvad soo tüübist ja taastamise kiirusest. Tavaliselt hakkab taastatud soo siduma 1 kuni 3 tonni CO2 hektari kohta aastas. See ei tundu palju, kuid Eestis taastatud 10 000 hektarit tähendaks kokku 10 000 kuni 30 000 tonni sidumist igal aastal.

Kui arvestada ka kuivendatud alade paiskumise vähenemist, on efekt suurem. Kui kuivendatud hektar paiskab 10 tonni ja taastatud sidumine on 2 tonni, on netokasu 12 tonni hektari kohta. Üle Eesti taastatud alade kogumõju võib ulatuda 200 000 tonnini aastas, mis vastab umbes 40 000 sõiduauto heitkogusele.

Mõõtmised toimuvad tavaliselt kambritega, mis registreerivad gaasivahetust soo pinnaga. Andmed näitavad, et esimestel aastatel võib taastatud soo olla veel nõrk metaani allikas, kuid CO2 sidumine kaalub selle üles. Viie aasta pärast on bilanss selgelt positiivne.

Süsiniku sidumine pole ainult numbrite küsimus. Taastatud soo toimib ka veefilterina, aeglustab üleujutusi ja jahutab kohalikku mikrokliimat. Suvel on taastatud soo kohal õhutemperatuur kuni kolm kraadi madalam kui kuivendatud alal. See mõjutab ka ümbritsevaid metsi ja põlde.

Pikaajaline kasu on veelgi suurem. Kui taastatud soo jääb märjaks sajandiks, salvestab see kokku 100 kuni 300 tonni CO2 hektari kohta. See on rohkem, kui üks hektar metsa suudab sama aja jooksul siduda. Sood on aeglased, kuid püsivad.

Milliseid linnuliike taastatud sood toetavad

Märgalad on peatuspaigad rändelindudele. Eestis on registreeritud üle 150 linnuliigi, kes kasutavad soosid pesitsemiseks või puhkamiseks. Nende hulgas on sookurg, soopart, tutt-tiir ja mitmed partlased. Mõned liigid, nagu väike-konnakotkas, on sõltuvad just avatud soomuldadest, kus nad jahtivad roomajaid ja kahepaikseid.

Taastatud soode veepind meelitab ligi ka veelinne. Sinisortsad, viupartlased ja hallhaigrud leiavad toitu madalast veest. Sügiseti võib ühel taastatud alal peatuda mitu tuhat hane- ja pardilindu, kes puhkavad enne edasi lendamist lõunasse.

Elurikkus kasvab kiiresti. Esimesel aastal ilmuvad kiilid ja konnad, teisel aastal liblikad ja kiilikad. Kolmandal aastal on juba tihedam taimestik ja pesitsevad linnud. Iga liik toob kaasa järgmise, kuni tekib tasakaalus ökosüsteem. See on üks põhjusi, miks sookaitse on oluline ka looduskaitse seisukohalt.

Mõned linnuliigid on taastatud soodest otseselt sõltuvad. Sookurg pesitseb ainult märgadel aladel, kus on piisavalt vett ja taimestikku. Kui sobivaid alasid pole, kaob liik. Eestis on sookure arvukus viimastel aastatel kasvanud tänu taastamisprojektidele. Sama kehtib sooparti ja teiste haruldaste liikide kohta.

Millised takistused taastamist aeglustavad

Üks peamisi takistusi on maavaldus. Paljud kuivendatud alad on erakätes ja omanikud ei pruugi olla huvitatud taastamisest. Mõnikord kardavad naabrid, et soo taastamine tõstab nende kruntidel veetaset või toob kaasa sääsed. Selgitustöö võtab aega.

Teine takistus on raha. Ühe hektari taastamine maksab tavaliselt 500 kuni 2000 eurot, sõltuvalt kraavide pikkusest ja pinnase seisust. Suuremad projektid nõuavad kümnetuhandeid eurosid ja rahastust tuleb otsida nii riiklikest kui Euroopa fondidest. Taotlusprotsess on pikk.

Kolmas takistus on teadmatus. Paljud inimesed ei tea, et kuivendatud sood on kliimaprobleem. Mõnikord arvatakse, et turbakaevandus on majanduslikult vajalik ja sood on lihtsalt kasutamata maa. Tegelikult on taastatud soo pikaajaline kasu suurem kui lühiajaline turbakasum.

Bürokraatia aeglustab samuti projekte. Taastamiseks on vaja keskkonnalube, ehituslube ja kooskõlastusi mitmete ametkondadega. Ühe projekti ettevalmistus võib võtta kaks kuni kolm aastat, kuigi füüsiline töö kestab vaid mõned kuud. Seda aega saaks lühendada, kui menetlused oleksid lihtsustatud.

Mõnikord takistab taastamist ka kohalike elanike vastuseisu. Kui keegi on harjunud kuiva maastikuga, tundub märgala ohtlik või ebameeldiv. Sääsed, niiskus ja raskesti ligipääsetav maastik tekitavad muret. Selgitustöö ja kohalike kaasamine on vajalikud, et taastamine õnnestuks.

Mida saab iga inimene teha

Esiteks, väldi turbapõhiseid aiamuldasid. Turba kaevandamine hävitab soosid ja paiskab õhku süsinikku, mis on sajandeid seal salvestunud. Alternatiivid nagu kompost, kookoskiud või lehtmullas on kättesaadavad ja sageli sama head.

Teiseks, toeta sookaitseprojekte. Mitmed keskkonnaorganisatsioonid koguvad annetusi taastamistöödeks ja korraldavad talguid, kus vabatahtlikud saavad paigaldada tamme või istutada turbasamblaid. Üks päev soos annab selge pildi sellest, kui palju tööd taastamine nõuab.

Kolmandaks, räägi teistele. Kui naaber küsib, miks sood on olulised, jaga konkreetseid numbreid: 200 000 tonni CO2, 150 linnuliiki, miljonid eurod kliimakahjude vältimises. Teadlikkus muudab hoiakuid ja hoiakud muudavad poliitikat.

Neljandaks, külasta taastatud soosid. Paljud alad on avalikud ja seal on rajatud laudteed, mis võimaldavad jalutada ilma sood kahjustamata. Otsene kogemus on parem kui ükskõik milline artikkel. Kui näed oma silmaga, kuidas turbasamblad kasvavad ja linnud toituvad, muutub sookaitse isiklikuks.

Viiendaks, vali tooted, mis ei kahjusta soosid. Mõned toiduained ja materjalid nõuavad turba kasutamist tootmisprotsessis. Kui võimalik, otsi alternatiive või küsi tootjalt, kust turvas pärineb. Tarbija valikud mõjutavad tootjate otsuseid.

Faktid

• Eestis on kuivendatud ligi 200 000 hektarit soid.
• Üks hektar kuivendatud sood võib paiskada kuni 10 tonni CO2 aastas.
• Taastatud sood hakkavad siduma 1 kuni 3 tonni CO2 hektari kohta aastas.
• Eestis on registreeritud üle 150 linnuliigi, kes kasutavad soosid.
• Turba lagunemine kuivendatud soos võib jätkuda aastaid, kui veetaset ei tõsteta.
• Ühe hektari taastamine maksab tavaliselt 500 kuni 2000 eurot.
• Taastatud soo täielik sidumisvõime tekib 5 kuni 10 aastaga.

Kas taastatud sood on sääskedele hea elupaik?

Jah, kuid sääski on ka looduslikult taastumata soides. Taastatud soode veepind on tavaliselt liikuv ja hapnikuvaene, mis ei soosi kõiki sääseliike. Sääsed on ka lindude ja nahkhiirte toiduks, seega on nad osa ökosüsteemist. Inimestele võivad sääsed olla ebameeldivad, kuid nende arvukus taastatud soos pole tavaliselt suurem kui looduslikul sool.

Kui kiiresti taastatud soo hakkab süsinikku siduma?

Esimesed mõõdetavad tulemused ilmnevad 2 kuni 3 aasta pärast, kui turbasamblad on kasvanud ja veetase stabiilne. Täielik sidumisvõime tekib 5 kuni 10 aastaga, sõltuvalt soo tüübist ja taastamise kvaliteedist. Esimestel aastatel võib soo olla veel nõrk metaani allikas, kuid CO2 sidumine kaalub selle kiiresti üles.

Kas taastatud sood vajavad pidevat hooldust?

Tavaliselt mitte. Kui veetase on stabiilne ja taimestik on juurdunud, toimib soo iseseisvalt. Mõnikord tuleb kontrollida paisude seisukorda või eemaldada invasiivseid taimeliike, kuid see nõuab vaid mõnda tundi aastas. Enamik taastatud soosid on pärast esimest viit aastat praktiliselt hooldusvabad.

Taastatud sood on Eestis üks kõige tõhusamaid kliimaabinõusid. Iga hektar loeb ja iga projekt toob meid lähemale eesmärgile vähendada kasvuhoonegaaside paiskumist. Numbrid on selged, meetodid on teada ja tulemused on mõõdetavad.