Balti mere hülged naasevad Eesti rannikule

Kalamees tõmbab võrku üles Hiiumaa lähistel ja märkab tuttavaid auke. Hallhüljes on jälle käinud. Kümme aastat tagasi oleks see olnud haruldane juhtum, täna on tavaline tööpäev. Viimase kümnendi jooksul on Balti mere hallhalli populatsioon kasvanud 40 protsenti ja loomad ilmuvad üha julgemalt Eesti rannikuvete.

Taastumine on üllatus paljudele, kes mäletavad aegu, mil hüljeste arvukus oli kriitiliselt madal. Keskkonnamürgid ja jahi surve viisid 1970. aastatel populatsioonid peaaegu hävingu äärele. Nüüd, kui veed on puhtamad ja kaitse rangemad, hakkavad loomad naasma vanale elualale.

Samas toob kasv endaga kaasa uusi küsimusi. Kalurid kurdavad kahjusid, turistid ihkavad hüljeid näha ja teadlased jälgivad tervislikke muutusi loomade kudedes. Mis on täpne põhjus taastumisele ja kuidas hoida tasakaalu inimese ning hüljeste vahel?

Miks populatsioon kasvas

Peamine pööre juhtus 1980. aastate lõpus, kui keelustati kõige ohtlikumad püsivad orgaanilised saasteained. Polüklooritud bifenüülid ja DDT olid kogunenud hüljeste rasvkoes ja häirinud paljunemist. Emastel tekkisid viljakushäired, pojad sündisid nõrgad või surnult. Kui keemiatööstus ja põllumajandus lõpetasid nende ainete kasutamise, langesid tasemed merevees järk-järgult.

Teine tegur on jahipiirangud. Eestis kehtib hallhalli ja viigerhalli kaitse alates 1994. aastast. Loomad said rahulikult paljuneda saartel ja madalatel kivikaretel, kus inimene harva käib. Kolmas oluline muutus on kalavarud. Räim ja kilu, hüljeste põhitoit, on mõnel aastal olnud arvukad ja loomad leiavad piisavalt toitu ka talvekuudel.

Lisaks on paranenud rannikuvete seisund üldiselt. Reoveepuhastid töötavad paremini, tööstusheited vähenesid ja Läänemere fosforikoormus langes 30 aastat järjest. Puhtam vesi tähendab tervemat toiduahelat ja vähem haigusi, mis levivad nõrgenenud loomade seas.

Kõik need tegurid toimivad koos. Üksikult ei oleks ükski neist suutnud tuua sellist tulemus. Aga kombinatsioon puhta vee, kaitstud elupaikade ja rikkaliku toidu vahel lõi tingimused, milles hüljeste arvukus võis taas tõusta.

Kus neid praegu näha võib

Hallhallid eelistavad avatud kividest koosnevaid laasusid ja väikesaari. Lääne-Eestis on nad tavalised Hiiumaa ja Saaremaa lähivetes, eriti Kõpu poolsaare lähedal ja Vilsandi rahvuspargis. Seal on madalad laiad kivikod, kus loomad puhkavad ja poegima tulevad. Kevadel on kared täis emasi koos heledate kutsikaga.

Viigerhallid eelistavad jääkatet. Nad poeguvad talvel jääle ja vajavad stabiilset pinnast. Eestis leidub neid vähem, sest meie rannikul moodustub jää harva piisavalt tugevalt. Siiski on üksikuid tähelepanekuid Soome lahe idaosas ja Pärnu lahe lõunaservas, kus külmematel talvedel jää püsib.

Turistid kohtavad hüljeid üha sagedamini ka sadamate lähedal. Loomad on harjunud paatide ja inimhäältega. Mõned isendid tulevad kalapüügikohtade lähedale ootama, et kalurid võrke parandavad ja väikesed kalad vette kukuvad. See harjumus tekitab konflikte, aga näitab ka, et hüljed ei karda enam inimest nii palju kui varem.

Rannikurahvas räägib lugusid hüljestest, kes tulevad samadesse kohtadesse iga päev. Üks loom võib kasutada sama kivi puhkepaigana nädalaid järjest. Sellised harjumused teevad vaatluse lihtsamaks, aga tähendavad ka, et häirimine võib mõjutada looma pikka aega.

Konfliktid kaluritega

Kalurid kurdavad, et hallhallid rebivad võrgud katki ja söövad kinni jäänud kala. Üks võrk võib maksta sadu eurosid ja kahjustus on otsene sissetuleku langus. Mõned kalurid on loobunud teatud püügipaikadest, kuna hüljeste surve on liiga suur. Teised proovivad kasutada tugevamaid materjale, aga see tõstab kulusid veelgi.

Hüvitussüsteem on olemas, aga menetlus on aeglane ja tõendamine keeruline. Kalamees peab esitama fotod, kirjelduse ja hinnangulise kahju suuruse. Sageli on raske tõestada, et just hüljes, mitte näiteks torm või muu loom, võrgu lõhkus. Paljud jätavad taotlemata, sest paberimajandus võtab rohkem aega kui parandamine ise.

Lahendusi otsitakse mitmel rindel. Üks variant on akustilised heidutid, mis paigaldatakse võrgu külge ja saadavad vee all helisignaale. Loomad kuulevad seda kaugelt ja hoiduvad eemale. Teised katsetavad võrgutüüpe, mille silmad on nii väikesed, et hüljes ei saa nina sisse pista. Ükski meetod ei ole veel täiuslik, aga kombinatsioonid aitavad kahju vähendada.

Mõned kalurid on hakanud püüdma erinevatel kellaaegadel. Hüljed on aktiivsemad hommikul ja õhtul, seega võrgud, mis on vees keskpäeval, jäävad tihti puutumata. Selline kohandumine nõuab paindlikkust, aga võib vähendada kokkupõrkeid loomadega.

Tervislik seisund ja haigused

Hüljeste tervise jälgimine annab teavet kogu ökosüsteemi kohta. Kui loomad on nõrgad, peegeldab see probleeme toiduahelas või keskkonnatingimustes. Viimased uuringud näitavad, et hallhallide keharasv sisaldab endiselt jälgkoguseid vanu saasteaineid, kuigi tasemed on madalamad kui 1980. aastatel. Need ained kogunevad aeglaselt ja püsivad kaua.

Parasiidid on teine murekoht. Hüljeste seedetraktis elavad ümarusside liigid, mis võivad suures koguses nõrgendada looma ja vähendada toitainete imendumist. Mõned uurijad arvavad, et parasiitide levikut soodustab tihe populatsioon ja saastunud kalad. Teised väidavad, et parasiidid on olnud alati ja terve loom talub neid hästi.

Nahavigastused ja hammaste kulumised on tavalised vanematel isenditel. Hüljes elab meres kuni 30 aastat ja vanuse kasvades ilmnevad kulumismärgid. Teadlased koguvad surnud loomade koljusid ja luustikke, et mõista kasvukiirust ja elueaga seotud muutusi. Need andmed aitavad ennustada, kui suur võib populatsioon tulevikus kasvada.

Üks oluline tervisenäitaja on kutsikaellujäämus. Kui enam kui 80 protsenti kutsikaid jõuab täiskasvanuks, on populatsioon terve. Kui ellujäämus langeb alla 60 protsendi, on midagi valesti. Praegu on näitajad head, aga jälgimine jätkub.

Kuidas kaitsta hüljeid edasi

Kaitse ei tähenda ainult jahikeeldu. Oluline on hoida elupaikade kvaliteeti. Laasude ümber tuleb vältida liigset paadiliiklust poegimisajal. Kevadel, kui kutsikad on vastsündinud, võib inimese lähedus tekitada stressi ja ema võib jätta poja maha. Paljudes kohtades kehtivad ajutised liikumispiirangud, aga neid on raske jälgida.

Meie rannikuvete puhtus on endiselt kõikuv. Fosfor ja lämmastik tulevad põllumajandusest ja asulate reoveest. Kui toitaineid on liiga palju, puhkevad sinivetikaõitsengud, mis toodavad toksiine. Need võivad mõjutada kalu ja läbi nende ka hüljeid. Seega on hüljeste kaitse seotud kogu vesikonna haldamisega.

Haridus ja teadlikkus on kolmas sammas. Kui rannarahvas ja turistid mõistavad, miks hüljed on olulised, väheneb tahtlik häirimine. Lapsed, kes näevad hülgeid looduses ja kuulevad nende lugu, kasvavad üles respektiga mereelustiku vastu. Selline kultuurimuutus toimib aeglaselt, aga annab püsivaid tulemusi.

Koostöö erinevate osapoolte vahel on vajalik. Kalurid, teadlased, ametnikud ja loodusvaatlejad peavad rääkima omavahel ja leidma lahendusi, mis sobivad kõigile. Üksikud otsused ei toimi, kui need ei arvesta kõigi huvidega.

Mida teha, kui kohtad hülgest rannas

Esimene reegel on hoida vähemalt 50 meetri pikkust distantsi. Hüljes võib tunduda rahulik, aga ta on ikkagi metsik loom ja võib hammustada, kui tunneb end ohus. Kui loom on rannaliival, ära lähe lähemale ega püüa puudutada. Eriti ettevaatlik ole kutsikaga, sest ema võib olla läheduses vees ja rünnata, kui tajub ohtu.

Kui hüljes näib vigastatud või nõrk, helista keskkonnaameti hädaliinile. Ära püüa ise aidata ega anna toitu. Vigastatud loom vajab professionaalset abi ja vale käsitlus võib olukorda halvendada. Teata täpne asukoht ja kirjelda looma seisund.

Fotode tegemine on lubatud, aga kasuta suumi ja püsi kaugel. Ära kasuta välku ega tee äkilisi liigutusi. Hüljes võib ehmatada ja põgeneda vette, mis tähendab energiakadu ja stressi. Parem on vaadata rahulikult kaugelt ja nautida hetke, kui loom end loomulikult käitub.

Koerad tuleb hoida rihma otsas. Hüljes võib koera pidada kiskjaks ja rünnata. Koer omakorda võib püüda hüljest taga ajada, mis on ohtlik mõlemale loomale. Rannas jalutades hoia silmad lahti ja kui märkad hüljest, juhi koer teisele poole.

Faktid

• Hallhalli täiskasvanud isane võib kaaluda kuni 300 kilogrammi.
• Hüljekutsikas sünnib helevalge karvaga, mis vahetub paari nädala pärast halli vastu.
• Hüljes suudab sukelduda kuni 200 meetri sügavusele ja püsida vee all 20 minutit.
• Eesti rannikul elab hinnanguliselt 3000 hallhüljest ja vähem kui 100 viigerhüljest.
• Hüljeste kuulmine on vee all palju teravem kui inimesel ja nad suudavad kuulda kalu liikumas mitme kilomeetri kauguselt.
• Hüljekutsikas kaalub sünnitusel umbes 10 kilogrammi ja kasvab esimese kuu jooksul peaaegu kolm korda suuremaks.

Kas hüljeste populatsiooni kasv jätkub?

Kasv aeglustub tõenäoliselt, kui populatsioon jõuab keskkonna kandevõimeni. Toiduvarud ja elupaigad piiravad lõpuks arvukust. Praegu on trend endiselt tõusev, aga teadlased ootavad stabiliseerumist järgmise kümnendi jooksul. Kui kalavarud vähenevad või elupaikade kvaliteet langeb, võib kasv peatuda või isegi pöörduda.

Kas hüljest võib pidada koduloomana?

Ei. Hüljes on metsik loom ja tema pidamine on Eestis keelatud. Loomad vajavad spetsiaalset toitu, suurt veekogu ja veterinaarset järelvalvet, mida eraisik ei suuda pakkuda. Vigastatud hüljeste hooldamisega tegelevad ainult litsentseeritud asutused. Isegi kui loom tundub sõbralik, jääb ta metsikuks ja võib olla ohtlik.

Kuidas eristada hallhüljest viigerhüljest?

Hallhüljes on suurem ja massiivse kehaga. Tema nina on laiem ja pea jämedam. Viigerhüljes on saledam, nina on kitsamalt koonusekujuline ja silmad suuremad. Hallhalli karv on hall koos tumedate laikudega, viigerhalli karv on heledam ja laigud väiksemad. Kui näed hüljest jääl talvel, on see tõenäoliselt viigerhüljes, sest hallhallid eelistavad kive.

Eesti rannikul on hallhallid palju tavalisemad. Viigerhüljeid kohtab harva ja need vaatamised on tavaliselt lühikesed. Kui pole kindel, tee foto ja saada see teadlastele või keskkonnaameti töötajatele. Nad aitavad liigi kindlaks teha ja lisavad vaatluse andmebaasi.