Seišellide tagasitulek
India ookeani tundlikel saartel saab loodus veel ühe võimaluse.
Päevitunud näo ja mustade lokkidega leebe uusmeremaalane Nick Page hoiab käes Taevaminemise saare kõige tagaotsitavama kurjategija fotot. Pildil on kardinali mõõtu lind punapõsk-bülbül, kellel on pealael must punkarihari ja silmade juures tulipunased suletutid. Looduskaitsjad on sellel Madagaskarist 400 kilomeetrit põhja pool paikneval 12 ruutkilomeetri suurusel komakujulisel maalapil 2013. aastast saadik maha lasknud või võrkudesse püüdnud 5278 punapõsk-bülbüli. Nüüd on järel ainult üks bülbül.
Page on 5279. linnule kaks korda tabamiskaugusele jõudnud, kuid halb õnn ei lasknud tal tulistada. Esimest korda peletas sihtmärgi minema ülelendav must-harksaba ja teine kord algas äikesetorm. Selline see täpsuslaskuri elu on. Kuid noor looduskaitsja Page ütles, et kübekese õnne ja oskusliku peitumisega saab ta bülbüli kätte. Ta sirutas pöidla välja ja muigas: „Märklaud on nii suur.“
Punapõsk-bülbülid on lustakad vaterdava lauluga linnud. Mauritiuselt tulnud guaanokaevurid tõid need Aasiast pärit linnud 1970. aastatel endaga lemmikloomana kaasa. Ei ole teada, kas bülbülid pääsesid ise puurist põgenema või lasti vabadusse, kuid nende asurkond suurenes plahvatuslikult ja lemmikutest sai nuhtlus. Neid ei likvideerita mitte seepärast, et nad elavad Taevaminemise saarel, vaid Aldabra rõngassaare läheduse tõttu – sinna on üle India ookeani kõigest 28 kilomeetrit.
Aldabra on Seišellide 115 saarest ja atollist kõige läänepoolsem ning üks tähtsamaid loodusreservaate maailmas. Tema elusate aarete hulka kuulub ka kohalik madagaskari bülbül Hypsipetes madagascariensis rostratus. Loodushoidjad kardavad, et atollile elama asudes hakkab too tulnuk Aasiast siinse bülbüli ja teiste lindudega piiratud toiduvarude pärast konkureerima, endeemilisi selgrootuid jahtima ja invasiivsete taimeliikide seemneid sisse tooma.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti mainumbrist.
Autor: Kennedy Warne
