Titanic - kõigi aegade kuulsaima laevahuku lugu
Süvamereuurija ja National Geographicu stipendiaadi Robert D. Ballardi eessõnast Michael S. Sweeney raamatule "Titanic: Uncovering the Secrets of the World's Greatest Shipwreck" ("Titanic: Maailma kuulsaima laevahuku saladuste jälil").
2020. aastal täitus 108 aastat Titanicu uppumisest, aga ühtlasi ka 35 aastat sellest, kui me Jean-Louis Micheliga leidsime üles Titanicu vraki. Pärast seda ajaloolist hetke 1985. aasta 1. septembri varajastel öötundidel on toimunud palju, nii head kui ka halba. Esemete ülestoojad hakkasid käima Titanicu vrakki ja rusuvälja läbi sorteerimas ning maailma hullutas kassahitt „Titanic“. Mis mind meie avastuse juures aga kõige rohkem köitis, oli selle mõju Titanicu looga kõige lähemalt seotud inimestele: Belfasti elanikele ja Titanicu ehitanud ettevõtte Harland and Wolff töötajatele.
Kui ma hakkasin 1970. aastate keskel uurima, kuhu Titanic võis ookeanipõhja lebama jääda, võtsin ühendust laevaehitusettevõttega Harland and Wolff ja leidsin enda üllatuseks, et nad ei tunne laeva ülesleidmise vastu mingit huvi. Nad lihtsalt ei tahtnud Titanicu uppumisest rääkida, otsekui seda polekski juhtunud. See vaikus jätkus veel pärast Titanicu leidmistki, kui ma oma raamatu „The Discovery of the Titanic“ („Titanicu avastamine“) rutaka esitlustuuri käigus Belfastis käisin. Oli 1987. aasta, mil Põhja-Iirimaal möllas konflikt, mida võiks nimetada ka kodusõjaks. Tundus, et Titanic ei jõuagi enam kunagi nende teadvusse tagasi.
Uus peatükk
Siis aga, 2007. aastal võttis minuga ühendust Abercorni hertsog. Ta tahtis arutada minuga üht suurprojekti, mille ta lootis koos belfastlastega läbi viia, et korraldada 2012. aasta 14. ja 15. aprillil Titanicu uppumise 100. aastapäeva mälestusüritused. Arvestades belfastlaste varasemat eitavat hoiakut, nõustusin temaga rääkima.
Järgmise nelja aasta jooksul kisti mind üha sügavamalt nende projekti – julgesse plaani suur osa Belfastist sõna otseses mõttes ümber ehitada, nii et selle keskmeks oleks Titanic ja vana Harland and Wolffi laevatehas. Hiljem, 2011. aastal nõustusin tegema koostööd National Geographic TV-ga, kes kavandas erisaadet minu püüetest kaitsta Titanicut esemete ülestoojate edasise hävitustöö eest. Kui rääkisin produtsentidele Belfasti projektist, olid nad nõus seda oma saates kajastama ja me sõitsime Belfasti sealseid tegemisi jäädvustama.
Garantiirühm
Siis kuulsingi esimest korda kogu selle pika aja jooksul, mis ma olin Titanicuga seotud olnud, garantiirühmast. Titanicu ehitaja Thomas Andrews oli alati olnud minu kangelane, sest ma imetlesin, millise rahu ja härrasmehelikkusega ta Titanicul surmale vastu läks. Kapten Edward Smith kutsus ta sillale ja palus tal käia alumistel tekkidel kahju ulatust hindamas. Tagasi tulles teatas ta kaptenile, et laev on hukule määratud, ja viimast korda nähti teda esimese klassi suitsetamissalongis tugitoolis istumas ja oma kätetööd imetledes rahulikult koos laevaga märga hauda vajumas.
Viimatist korda Belfastis käies sain teada, et Andrews polnud tol saatuslikul ööl Titanicu peal ainus Harland and Wolffi töötaja. Vahetult enne esmareisi pandi kokku üheksast veaotsingu spetsialistist koosnev eliitrühm, mida nimetati garantiirühmaks ja kuhu valiti parimatest parimad, kes olid Harland and Wolffil välja panna. Kõik nad uppusid koos laevaga nagu Andrewski.
Belfastis viibides õnnestus mul kohtuda sellesse rühma kuulunute perekonnaliikmetega, kes rääkisid mulle, et pärast Titanicu uppumist pole nad mitte kunagi Titanicust rääkinud, sest on tundnud sügavat häbi. Aga lõpuks, sada aastat hiljem olid belfastlased valmis Titanicu omaks võtma ja jälle tema ehitamise üle uhkust tundma. Garantiirühma liikmete perekondadest leidsin ma sugulashingi, kes soovivad nagu minagi kaitsta sellel saatuslikul reisil olnute mälestust.
Süvameri on maailma suurim muuseum, ja kui Titanic hävib, hävivad ka paljud inimkonna ajaloo kadunud peatükid, mis lebavad avastamatult lainete all. Kui me ei suuda Titanicut kaitsta, siis mida me üldse kaitsta suudame? Tänapäeva tehnoloogia võimaldab veealustele laevahukupaikadele üha lihtsamat füüsilist ligipääsu. Kas me kasutame seda ligipääsetavust sinna puhkama jäänu väärtustamiseks või rüüstamiseks?
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Titanic" (aprill 2023).
