Gladiaatorid - Rooma impeeriumi meelelahutajad

Gladiaatorite taaskehastajad võitlevad Prantsusmaal Arles’is 1900-aastase Rooma areeni tolmus.  Foto: National Geographic

500. aasta paiku e.m.a asustas Apenniini poolsaart ja sealseid linnriike hulk omavahel jagelenud hõime: kampaanlased ja etruskid, samniidid ja kreeklased. Mõne sajandiga oli tõusnud nende kõigi üle valitsema üks rahvas: roomlased, kelle sõjapidamisoskused ja agressiivne kultuur aitasid neil 200. aastaks e.m.a laiendada oma valdusi ühest Tiberi jõe äärsest linnast kogu poolsaarele.

Järgmise umbes 400 aasta jooksul marssisid Rooma leegionid järeleandmatult igasse ilmakaarde ja alistasid oma gladius’ega – mis oli roomlaste üldmõiste mõõga kohta – ühe rahva teise järel. Lõpuks oli neil selline maine, et enamik kohalikke valitsejaid, keda nad kohtasid, ruttas Rooma keisrile austust avaldama – ja makse maksma –, kaalutledes, et parem on ühineda kui vastupanu osutada. 200. aastaks m.a.j ümbritses Rooma linna impeerium, mis ulatus oma kõrgajal Niiluse kallastelt Saksamaa metsadeni ja Šotimaa küngastelt Liibüa kõrbeteni.

Rooma kasvades kasvas ka tema elanike huvi spordi vastu. Kõige populaarsemad üritused olid gladiaatorimängud. Gladiaatorid (sõna-sõnalt tõlkides mõõgamehed) olid treenitud võitlejad, oma aja poksijad või vabavõitlejad, kes võtsid fännihordide meelelahutuseks mõõtu kahevõitlustel. Nad pärinesid kõigist ühiskonnakihtidest, nende seas oli nii sõjavange, orje kui ka vabana sündinud roomlasi, ja kõik nad loobusid gladiaatoriks saamise tingimusena oma õigustest. Riskid olid üüratud: areenil (liivaga üle puistatud ovaalsel väljakul, kus nende võitlusi peeti) võisid nad saada haavata või harvadel juhtudel isegi surma. See viimane oli küll ebaharilik, aga see võimalus oli alati, nagu viitab ka gladiaatorite standardvanne: „Kannatan välja, kui mind põletatakse, kinni seotakse, pekstakse ja mõõgaga tapetakse.“ Olid ka autasud. Kui nad võitlesid hästi, võisid nad võita kuulsust, kulda ja võib-olla koguni vabaduse.

Ka roomlased ise ei teadnud täpselt, millal ja kust gladiaatorite võitlused alguse said. Mõned tollased autorid pidasid nende eelkäijaks muistsete etruskide matuseid, kus oletatavasti ohverdati kahevõitlustes vange. Teiste arvates pärines see komme vaenulikult hõimult samniitidelt, kelle roomlased 300. aasta paiku e.m.a alistasid. „Neil oli vana tava,“ väitis üks Rooma ajaloolane, „elavdada oma bankette verevalamisega ja ühendada pidusööke relvastatud meeste võitluse hirmsa vaatepildiga. Sageli langesid võitlejad surnult maha otse lõbutsejate peekrite kohal ja laudadel voolas ojadena veri.“

Sajandite jooksul sai ebamäärasest traditsioonist kultuuristandard. Liialdamata võib öelda, et gladiaatorivõitlused olid kirg, mis määratles Rooma kultuuri ja elu. Rooma kõige varasemad teadaolevad gladiaatorivõitlused toimusid 264. aastal e.m.a, mil Rooma väejuhataja Decimus Junius Brutus Albinus pani oma kadunud isa auks vastamisi kolm paari kiivritega võitlejaid.

Neist impeeriumi algusaegadest kuni Rooma rüüstamiseni läänegootide poolt üle kuue sajandi hiljem jälgisid roomlased põnevusega üha vaatemängulisemaid gladiaatorivõitlusi. Peaaegu igas Rooma riigi suuremas linnas oli areen, mõni neist nii suur, et mahutas 20 000 või enamgi pealtvaatajat. Areenide varemeid võib veel praegugi vaatamas käia, näiteks Capuas, Pompeis või Pozzuolis. Kõige suurem amfiteater Colosseum võttis enda alla tohutu maalahmaka Rooma kesklinnast ja mahutas 50 000 vaatajat – umbes sama palju nagu mahub New Yorgi Yankee staadionile.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Ja igal maal, mille roomlased vallutasid, kerkisid peagi amfiteatrid: ovaalsed ehitised, mis rajati spetsiaalselt gladiaatorivõitlusteks ning millelt on saanud oma kuju, planeeringu ja istekohtade paigutuse tänapäeva staadionid. „Nad püstitasid neid Rooma sõjalise vägevuse sümbolitena sadade viisi,“ ütleb New Yorgi Ülikooli arheoloog ja kunstiajaloolane Katherine Welch. „Need olid sõnumid.“

Nad olid aga veel enamat. Need verised mängud pakkusid meelelahutust Rooma sõduritele, õlitasid kohaliku poliitika hammasrattaid ja osutusid populaarseks Rooma maailma uustulnukate seas, kes võtsid innukalt üle Rooma kombeid. Kui Rooma vallutas oma idanaabrid, muudeti Kreeka teatrid sageli ajutisteks areenideks ja sinna paigaldati tõkked, et suured metsloomad, kes mängudel samuti publikut lõbustasid, ei saaks tribüünidele hüpata.

Mõnede teadlaste väitel olid gladiaatorivõitlused lausa tähtsaim Rooma riigi määratleja. Impeeriumis, mis andis kodakondsuse egiptlastele ja brittidele, hispaanlastele ja kreeklastele, süürlastele ja germaanlastele, olid gladiaatorid üks väheseid asju, mis oli kõigil roomlastel ühist. „Rooma stiilis mängude mõju oli märksa suurem kui inimestele meeldis arvata,“ ütleb Šotimaa St. Andrewsi Ülikooli arheoloog Jonathan Coulston. „Asja iva ei olnud ainult veri ja sport, vaid Rooma tsivilisatsiooni tugevdamine.“

Gladiaatorivõitlused peegeldasid Rooma ühiskonda: seda, mida roomlased hindasid, mida nad uskusid ja keda nad kummardasid. Ametlikult olid gladiaatorid madalast madalamad, Rooma jäigalt hierarhilise ühiskonna põhjakihti kuulunud heidikud. Vaprad esinemised areenil võisid aga teha neist rahvakangelased ja isegi teenida neile vabaduse.

Areen oli Rooma enda miniatuurne versioon: väga kindla korraga, võistluslik ja staatuseteadlik. Ja parimad gladiaatorid kehastasid voorusi, mida roomlased üle kõige hindasid: vaprust, au ja võitlusvõimet. „Gladiaatorid, kes pälvisid enim au ja kiitust, olid kõige lähedasemad sellele, kuidas olid relvastatud ja võitlesid Rooma sõdurid,“ ütleb Coulston.

Impeeriumi kõrgajal olid gladiaatorimängud tihedalt seotud keisri kultusega: neil käimisega sai näidata enda kuulumist suuremasse maailma. Samal ajal oli mängude rahastamine kohalikele võimumeestele viis, kuidas näidata oma lojaalsust keisrile, keda neil oli vähe võimalust kohata ja kes elas linnas, kuhu nad ei pruukinud kunagi sattuda.

Üle 2000 aasta hiljem tunneme gladiaatorite vastu ikka veel kirglikku huvi. Tänu kirjandusele, filmidele ja Rooma ehitusmeetoditele, mis aitasid paljudel amfiteatritel silmapaistvalt tervena säilida tänapäevani, on gladiaatorid üks Rooma kultuuri kõige tuttavamaid aspekte, ja ka üks valesti mõistetumaid. (Selles oli oma osa varakristlike kirjameeste võigastel kirjeldustel, mis kujutasid areenietendusi tõendina Rooma allakäigust ja julmusest.)

Viimastel aastakümnetel on arheoloogilised avastused ning Rooma tsivilisatsiooni kollapsi ja järgnenud pika pimeda keskaja üle elanud väheste tekstide hoolikas lugemine andnud teadlastele parema ettekujutuse müüdi taga peituvast tegelikkusest. Nende leiud paljastavad Vana-Rooma lemmikajaviite tegeliku loo.

Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Gladiaatorid" (veebruar 2023).

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706