Miks naised ei valitse maailma
Aastatuhandeid tagasi valitses ühes meie planeedi paigas – sealset patriarhaalset valitsussüsteemi arvestades vastu igasugust tõenäosust – riiki korduvalt naine. Naisvalitseja käes oli seal ametlik ja täielik võim.
Vana-Egiptus on anomaalsel kombel ainuke maa, mis võttis selleks, et hoida oma riik töökorras, lahkhelidest vaba ja võimalikult kindlal pinnal, alatasa appi naise võimu, eriti kui ähvardas mingi kriis. Enamik neist naistest valitses Egiptust jumalkuningana, mitte lihtsalt troonil oleva mehe seljataguse niiditõmbajana. Kuus neist – Merneith, Sobekneferu, Hatšepsut, Nofretete, Tausret ja Kleopatra – tõusid kõige kõrgemale ning omasid kõige suuremat võimu, ja seda mitte oma meesperega manipuleerides, vaid riigipeana. Kõik nad alustasid kuningannana, oma kuninga voodikaaslasena, aga said peamiseks otsustajaks, ja viis neist tegutsesid lausa kuninga rollis. Kõigil neil pidi olema valitsemiseks väärikust, oskusi, intelligentsust ja vaistu, aga kõik nad tõi võimule Egiptuse süsteem, millel oli neid valitsema vaja.
Sellel lool on aga ka süngem pool. Need Egiptuse naised olid muidugi võimuvahendajad: nad olid haritud keerukateks ülesanneteks ja kõrgeimaks juhtimiseks, valmis pidama ülimat ametit, oskasid näha ja liigutada mängulaual nuppe, aga teisest küljest olid nad täiesti jõuetud etturid patriarhaalses süsteemis, mille üle neil polnud mingit kontrolli ja mida neil polnud mingit lootust pikemas perspektiivis muuta. Nad küll lubati ametliku ja tõelise võimu juurde, aga lõpuks oli nende võim iga kord vaid lühiajaline illusioon. Need naisvalitsejad olid kohatäitjad, asendasid õiguspäraseid meesjuhte, kes olid valitsemiseks liiga vanad või liiga noored või polnud veel sündinud. Sageli kustutasid hiljem nende kohale asunud mehed nende nime ametlikust kuningate nimekirjast või jätsid sinna kandmata.
Et mõista seda kummalist ja vastuolulist lugu piiramatust võimust, mida need suuresti unustatud naised ühe erakordse 3000 aasta pikkuse tõusude ja mõõnadega perioodi jooksul omasid, vaadakem neid naisi endid.
Merneith, üks esimesi Vana-Egiptuse naisvõimu kehastajaid, valitses 1. dünastia (3000–2890 e.m.a) keskpaigas, Egiptuse rahvusriigi koidikul, mil kuningavõim oli noor ja toores. Ametlikult ta kunagi troonil ei olnud, aga teda nimetati kuningate loendites isikuna, kes valitses oma poja Deni eest, kuna too pandi kuninga ametisse liiga noorelt.
11 dünastiat hiljem, 12. dünastia (1985–1773 e.m.a) ajal sai Sobekneferu võimu, mida Merneith oli omanud ainult ümbritsevate meeste ja poiste kaudu. Ta võttis esimese naisena endale ametlikult Egiptuse kuninga tiitli ja valitses umbes neli aastat üksi, saavutades seega midagi, mida Merneith ei suutnud.
18. dünastia (1550–1295 e.m.a) liige Hatšepsut kehtestas tugevama naisvõimu, mida Egiptus oli iial näinud. Tema valitsemist iseloomustas oskuslikkus, tark strateegiline tegutsemine, impeeriumi rajamine ja jõukus. Tema abikaasa ja poolvend Thutmosis II suri noorelt, jättes trooni pärijata, mis võimaldas Hatšepsutil võimule tõusta. Kuna poega, kes oleks tema pärandi alles hoidnud, Hatšepsutil polnud, kustutati tema nimi usu- ja ajalooürikutest, tema pildid kraabiti maha ja kujud lõhuti tükkideks. Hatšepsuti valitsusaega peeti ohuks tema järel tulnud meestele – neilesamadele meestele, kelle ta ise oli võimupositsioonidele paigutanud.
Sada aastat hiljem, 18. dünastia lõpupoole, oli Nofretete kindlasti kuulnud kartmatust Hatšepsutist lugusid. Võimu saavutamiseks pidi Nofretete proovima teistsugust taktikat, sellist, mis kaitses ja varjas mitte ainult tema naiselikkust, vaid ka identiteeti. Pole ime, et egüptoloogid vaidlevad siiamaani, kas Nofretete üldse kuningaks tõusis. Küll aga valitses ta varjatult ja tegi seda efektiivselt, juhtides Egiptuse pärast üht väga rahutut perioodi (Amarna perioodi) taastumise teele. Meie mäletame Nofretetet suure iludusena, armsa ja sensuaalse kaunilt vormitud näona, aga kui hiljutised uuringutulemused paika peavad, võis ta olla palju enamat.
19. dünastia (1295–1186 e.m.a) ajal pääses võimule veel üks naine: Tausret, kes sai valitsejaks oma abikaasa, mittesugulasest pärija ning julmade rahvarahutuste kaudu. Kuningaks tõustes valis Tausret tee, mida ei Hatšepsut ega Nofretete polnud söandanud käia. Ta tõusis troonile ilma isa või abikaasa või poja kaitseta. Tausret valitses südilt üksinda, põlates ära salaidentiteedid, uued nimed või mehelikuks muutumise. Tema hauakamber Kuningate orus näitab teda naiskuningana, aga hiljem võtsid selle üle needsamad mehed, kes ta vägivallaga võimult tõukasid.
Pärast Tausreti surma jäi naisvõim Egiptuses tuhandeks aastaks varjusurma. Egiptuse, kus naised olid korduvalt tõusnud tippu, jõudes üha kõrgemale, anastasid võõrad impeeriumid, takistades naiste võimu, mis oli varem hoidnud Niiluse rahva kaitstuna, kui kõik muu koost lagunes. Siis astus lavale Kleopatra VII. Ta peaaegu ei sobigi sellesse muistse Egiptuse kuningannade nimekirja, sest ta kuulus Makedoonia kreeklaste valitsejasuguvõssa, aastatel 330–30 e.m.a võimul olnud Ptolemaioste dünastiasse, aga temagi valitses Egiptust ja oli ilmselt teadlik neist vägevatest naistest, kes olid enne teda Egiptuse troonil istunud. Kleopatra oli meisterlik taktik, kes manipuleeris oma suhetega Egiptuse hüvangu ja enda ambitsioonide nimel.
Egiptuse poliitsüsteem võimaldas neil naistel võimulavale astuda, õigemini lausa nõudis seda, ja nüüd hakkame uurima iga kuninganna strateegiat, et püüda mõista, miks. Enamik siin väljaandes vaadeldud naistest saavutasid võimu mitte vägivallaga, vaid poliitilise konsensuse kaudu. Naine saab reeglina aru, et tema positsioon on habras, ja ka Egiptuse naisvalitsejad mõistsid vajadust pidevalt oma võimu kindlustada, selle asemel et endale vastu rinda taguda ja sõjatrumme põristada. See tegi nad kriisihetkedel hädavajalikuks. Egiptuse ühiskond ülendas oma kuningannasid ja võimaldas neil tippu tõusta just sellepärast, et naine tavaliselt ei võta appi sõjalist alistamist ja riiakat agressiooni.
See ei tähenda siiski, et Egiptuse naisvalitsejad olid rahumeelsed (Hatšepsuti korraldusel tehti Kušis julmi haaranguid, Tausret oli ilmselt mingi moel osaline ühe vesiiri ja võib-olla isegi kuninga mõrvamises), aga üldiselt ei kaldunud need naisjuhid õhutama sõda omade vastu. (Kleopatra on tähelepanuväärne erand, aga kui ta kogus kokku sõjaväe, siis oma venna vastu, kes üritas teda tappa, mitte egiptlaste endi vastu.) Üldiselt olid need naised ajal, mil kogu lootus tundus kadunud olevat, ettevaatlikule ja mõistlikule Egiptusele kindlad valikud.
Kaua aega tagasi olid ühel kaugel maal kõrgeima võimu kandjaks naised, ja seda regulaarsusega, mis ajaloolasi jahmatab ja hämmingusse ajab. Egiptus soosis naiste võimuiha, teades, et naisvalitseja viib tema rahva ettevaatlikule ja kindlale kursile. Vaadakem nüüd lähemalt, kuidas need naised suutsid oma ühiskonnas võimupüramiidi tippu tõusta.
Loe pikemalt National Geographic Eesti eriväljaandest "Egiptuse kuningannad" (juuni 2022).
Autor Kara Cooney
Dr Kathlyn (Kara) Cooney on Los Angelese California Ülikooli Egiptuse kunsti ja arhitektuuri õppejõud. Tal on egüptoloogia doktorikraad Johns Hopkinsi Ülikoolist ning kitsamaks erialaks antiikmaailma käsitöö, kirstud ja majandus. 2018. aastal ilmus tema raamat „When Women Ruled the World: Six Queens of Egypt“.
Praegu uurib ta kirstude taaskasutust, keskendudes eelkõige 19.–21. dünastia perioodile. Oma uurimistöös vaatleb ta Egiptuse tolleaegset sotsiaalmajanduslikku ja poliitilist ebastabiilsust, mis mõjutas lõpuks ka matusekombeid. See projekt on viinud teda paljudesse maailma paikaadesse, muu hulgas Kairo, Londoni, Pariisi, Berliini ja Vatikani kollektsioonidesse, kus ta on kuue aasta jooksul uurinud ligi 300 kirstu. 2021. aastal ilmus tema raamat „Recycling for Death“ („Taaskasutus surmas“).
