Planeedi Maa ühe ajakapsli keeruline eluvõrgustik
Levinud ettekujutuses on Serengeti ökosüsteem laiuvate kuldsete tasandikega ürgne Aafrika maastik, mis pole terve igaviku muutunud. Seal astuvad graatsiliselt ühte jalga kaelkirjakud. Lainetavas rohus kahlavad elevandikarjad. Lõvid ajavad veristel jahtidel taga keerdus sarvedega antiloope. Siksakilised gnuude ja sebrade rivid on lakkamatult liikvel. Ning masaisid ja teisi Serengetis elavaid inimesi kujutletakse kui üldse, siis eksootiliste tegelastena, kes hoiavad jonnakalt kinni arhailistest pastoraalsetest traditsioonidest.
Neil kujutlustel on tegeliku paigaga mõningane sarnasus olemas, aga need ei taba ära, kui keeruline on see Põhja-Tansaaniast Keenia edelaosani ulatuv hiigelsuur ökosüsteem, tuhandete taime- ja loomaliikide kodu. Juba Serengeti nimigi on petlik. See arvatakse tulevat masaikeelsest sõnast, mis tähendab lõputut tasandikku, aga Serengetis on palju eri maastikke, muu hulgas savanne, hõrendikke ja jõeäärseid metsi.
See on paik, millele kogu planeedil sarnast ei leidu, mõnede loomade viimaste elujõuliste asurkondade pelgupaik. Ja see on koht, kus inimene on meie liigi tekkimisest peale elanud loomadega tasakaalus. Aga mõnedel loomadel, keda me oleme nii hästi tundma õppinud – ja paljudel teistel, kes on jäänud saladuslikuks –, on oht kaduda, sest meie, inimesed, röövime neilt aina rohkem elupaiku ja soojendame kliimat.
Mulle ja teistele teadlastele on Serengeti nii igiammustesse aegadesse viiv ajakapsel kui ka meie tuleviku kuulutaja. Kui rahustav ka ei ole vaadata Serengetit läbi tuttavate piltide ja süžeede prisma, peame me teda mõistma keerulise eluvõrgustikuna, mis sõltub maastikest, mis jäävad meie loodud kaitsealadest kaugele väljapoole.
Nagu enamik ida-aafriklasi, ei käinud ma lapsena kunagi Serengetis. See oli turistide jaoks. Meile oli see koht, kuhu meie ei pääsenud ja mis meie elus tähtsust ei omanud. Erinevalt paljudest oli mul aga juba lapsena 1970. aastate Nairobis üles kasvades õnn näha mõningaid Keenia loomi vabas looduses. Et kodu korras püsiks, saatis ema meid vennaga õue ja ei lubanud enne õhtusööki tagasi tulla. Me uurisime kodulähedast metsa, ronisime puude otsa, ujusime jõgedes, kahlasime läbi soode. Ühel päeval märkasime kõrgel viigipuu otsas nunnut looma, kes nägi välja nagu suur merisiga. Üks naaber peatas oma auto, keris akna alla ja selgitas, et see on damaan ning et ta on elevandi kauge sugulane – mis ei tahtnud meile kuidagi pähe mahtuda.
Avastanud meie loomahuvi, soovitas too naaber meil viia talle kõiksugu loomi, kelle me elusalt kätte saame, ja lubas meile neist jutustada. Me viisime talle madusid, sisalikke, konni, hiiri ja ükskord hiiglasliku hamsterroti, olles kindlad, et olime avastanud uue looma. See lõputult kannatlik mees oli paleoantropoloog Richard Leakey, tollane Keenia Rahvusmuuseumi direktor.
Mitu aastat hiljem, 15-aastasena suutsin kuidagi oma vanematelt välja nuruda loa minna koos mõne tudengiga teadusekspeditsioonile Põhja-Keeniasse, hõredalt asustatud piirkonda, kus võis janusse surra ja kus bandiidid või lõvid võisid su tappa. Me olime terve kuu enamasti omapead ning kataloogisime rõõmsalt taimi ja loomi, keda nägime. See kogemus sütitas minus vastupandamatu soovi veeta oma elu looduses. Kui ema saatis mu paari aasta pärast sekretäride kooli, jooksin ära ja läksin Leakeyga kohtuma. Ta leidis mulle stipendiumi, mis aitas mul asuda täide viima oma unistust saada loodusvahiks.
Serengetis käisin esimest korda 20. eluaastates, kui ma töötasin Keenia looduskaitseametis. Noore ja naiivsena küsisin ükskord Masai Mara riiklikul looduskaitsealal Ameerika teadlastelt, kas nende tiimis on ka keenialasi.
„Jaa, muidugi,“ vastasid nad. „Meie autojuht ja kokk.“
See oli uurimisloa reeglite üle irvitamine, aga Nairobis kehitas mu ülemus lihtsalt õlgu. Keegi ei eeldanud, et aafriklased välitöödel teadust teevad. Sellistest hoiakutest hoolimata õppisin edasi ning sain doktorikraadi ökoloogias ja evolutsioonibioloogias. Mulle meeldis teadlasena töötada, aga mõni aasta tagasi sain aru, et kõik, mida ma kalliks pean, on tõsises ohus, ja suunasin oma fookuse ümber looduskaitsele.
Üks mu projektidest on keenialaste toodetud ja Keenia publikule mõeldud dokumentaalsari „Wildlife Warriors“ („Loomade eest võitlejad“), mis tutvustab meie kaasmaalasi, nii teadlasi kui ka teisi, kes püüavad meie loomi kaitsta. Kui ma selle ideega välja tulin, öeldi mulle, et keenialased ei hakka seda vaatama. Aga vastuvõtt on olnud tormiline. Eelmisel aastal vaatas meie sarja 51 protsenti elanikest, ja me oleme saanud igas eas vaatajatelt toetuskirju ja ettepanekuid uute teemade kohta. Sõnum on selge: keenialased hoolivad oma loomadest.
Igaüks lihtsalt peab hoolima, sest kaalul on palju. Gnuude ränne, mis kulgeb ringina läbi Serengeti ökosüsteemi, on surve all. Iga-aastane enam kui miljoni gnuu saabumine Mara jõe kallastele justkui tõendab, et see ränne on elujõuline, aga pikaajalised trendid räägivad midagi muud. Kõikjal Keenias on suurimetajate arvukus järsult langenud.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta detsembrikuu numbrist.
