Metsa vaimne hääl: üha suuremaks ohuks on ahnus
Rännak ürgsesse mägimetsa ja kohtumine selle metsa masaist vardjaga õpetab nii mõndagi elu ja maa kohta.
Loita mets on Serengeti peidetud osa, rikkumatu loodus, mis on masaidele püha. Selle metsa kaheksakümneaastane kaitsja näeb, kuidas ühele müstilisele maastikule muutub üha suuremaks ohuks ahnus.
Hiljuti võtsin ette reisi Serengetisse. See polnud selline Serengeti nagu levinud ettekujutuses, ei mingeid postkaardivaateid lainjatele kollase rohu ja vihmavarjukujuliste akaatsiatega savannidele. Ja ma ei ööbinud luksuslikus telklaagris ega ühinenud turistidžiipide armeega, mis parvleb jahisaaki kugistavate lõvide ümber.
Selle asemel läksin Loitasse, Suur-Serengeti ökosüsteemi ossa, mida tüüpilises reisikavas ei kohta. See on nii-öelda peidetud Serengeti, enam kui kahe kilomeetri kõrgusele kerkiv lopsakas mägimaastik. Loita asub Nairobist umbes 250-kilomeetrise sõidu kaugusel edelas, otse maailmakuulsa Masai Mara riikliku looduskaitseala kõrval, aga ometi pole enamik Keenia külalisi sellest kuulnudki.
Mu plaan oli jõuda välja selle rohelise kindluse südames asuvasse paika, mida hüütakse masai keeles Entim e Naimina Enkiyio’ks ehk Kadunud Lapse metsaks. Selles 300 ruutikilomeetri suuruses rikkumatus vihmametsakookonis lootsin saada jutule mehega, kes selle maa üle valvab.
Esmalt on sul tarvis teada, et ma elan Loitast terve maailma kaugusel Nairobis. See on umbes viie miljoni elanikuga metropol, mis sumiseb ja kihab, olles üks Aafrika tehnouuenduse keskustest, niinimetatud Ränisavanni tuum. Nairobi on üks Aafrika suuremaid transpordisõlmi, tal on lennuühendus nelja mandriga. See on välismaiste firmadega täidetud klantsivate pilvelõhkujate linn. Siin asub ÜRO Aafrika peakontor ja terve plejaad rahvusvahelisi meediaorganisatsioone, mis annavad usinasti eetrisse Aafrika mandri lugusid. Me talume närvesöövaid liiklusummikuid ja tunneme huvi kliimamuutuse kohalike mõjude vastu. Ja muidugi on Nairobis 2020. aastast saadik võimutsenud koroonanuhtlus.
Nairobis tundsin end klaustrofoobiliselt ja võimalus sõita Loitasse paistis õnnistusena. Aga tõtt-öelda ei otsinud ma lihtsalt rahu linnamelust, vaid võimalust kogeda maailma värskest vaatenurgast, iidsest ja ajatust.
Mees, kellega ma lootsin kohtuda, on masaide juht Mokompo ole Simel, keda tuntakse ka oloiboni kitok’ina. Sellest ajast peale, kui masaid rändasid oma veistega Niiluse orust välja ning seadsid end sisse Ida-Aafrikas, kaasa arvatud piirkonnas, mida nad hüüdsid Siringetiks (’paik, kus maa kestab igavesti’), on neid aastasadu juhtinud mehed, kes kannavad tiitlit oloiboni. Kõik oloiboni’d pärinevad klannist, mida on õnnistatud erakordsete ilmalike ja spirituaalsete võimetega ning õpetatud looduslike ja üleloomulike vahenditega ravitsema.
Olla oloiboni kitok ehk kõrgeim oloiboni tähendab tegutseda eri maailmade vahendajana, olla prohvet ja selgeltnägija, lepitaja ja ravitseja, kultuuriliste rituaalide läbiviija ja poliitstrateeg, heade suhete hoidja inimeste ja looduse vahel. Rohkem kui 30 aastat tagasi võttis Mokompo ole Simel ülem-oloiboni eluaegse ameti oma isalt üle ja sai enda klanni 12. oloiboni kitok’iks.
Tema mõju täit ulatust on raske kirjeldada. Ta on enam kui miljoni Keenias ja Tansaanias elava masai vaimne juht. Teda otsitakse üles õnnistuse ja nõu saamiseks nii suurtes kui ka väikestes asjades, alates perekonna kaotsiläinud lehmast ja lõpetades Loita suuremahuliste looduskaitsekavadega. Masaid võtavad lausa nii kaugelt kui Põhja-Keeniast Samburust ette 300 kilomeetri pikkuse reisi, et temaga kohtuda. Ja temalt ei käi nõu küsimas ainult masaid üksi. Ka teiste maade poliitikud on palunud temalt õnnistust, nõuandeid ja abi, et valijate poolehoidu välja meelitada.
Tema jutule pääseda pole aga sugugi lihtne. Sa ei saa lihtsalt Loitasse kohale sõita ja oloiboni kitok’ile koju külla minna. Sind tuleb talle tutvustada. Nii sattusingi ma kokku ühe sõbra sõbra Mores Loolpapitiga, kes on arst ja tervishoiuspetsialist, mittepraktiseeriv oloiboni ja juhtumisi oloiboni kitok’i vennapoeg.
Tänu temale istusin tänavu maikuus ühel keskpäeval hiiglasekasvu oreteti-puu all tillukeste lillade ja kollaste lilledega kirjatud pehmel rohelisel rohuvaibal. Taevas oli sinine ja päike paistis, aga idatuul piserdas jääkülmi vihmapiisku. Kusagil läheduses hirnus eesel.
Siia jõudmiseks olin sõitnud Morese juhatusel kaheksa tundi mööda konarlikke teid, tõustes vähehaaval mägisavanni, mis moodustab Loita värava. Siin oma kodus, õlgkatusega savitellishoonete ja loomaaedikute kobaras, võtab oloiboni külalisi vastu ning siin lootsin ma küsida luba Loitasse minekuks ja oloiboni intervjueerimiseks.
Olin üks paarikümnest külalisest, kelle seas olid ka viis Tansaania meest, kes olid saabunud enne koitu. Kõiki meid võeti vastu nagu palverändureid. Mitte kedagi ei koheldud kui võõrast.
Komme näeb ette, et ükski külaline ei tule tühjade kätega, ja me olime toonud natuke majatarbeid: jahu, vürtse, värvimisraamatuid ja vildikaid oloiboni naistele-lastele pakkumiseks. Mina hoidsin peos nelja hinnalist kohvipuu seemikut, oma isiklikku kingitust. Me ootasime umbes kaks tundi.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta detsembrikuu numbrist.
