Gnuu, Serengeti ootamatu kuningas
Serengeti kuningaks ei olegi lõvi, vaid gnuu – veidra väljanägemisega antiloop, kelle rändest sõltub kogu ökosüsteem.
Serengeti kõige tähtsam loom on gnuu, kohmaka välimusega antiloop, kelle ürgne ränne hoiab käigus keerulist eluringi.
Silmapiiril nägi see joon välja nagu hall niit kahvaturohelisel tekil, aga kui lennuk lähemale lendas, sai sellest loogeldes üle tasandiku liikuv mõnesajapealine loomade kolonn. „Gnuud,“ karjus Charlie üle mootori mürina. „See on väike rühm.“ Me viibisime Tansaania Ngorongoro kraatrist põhja pool, ja kuna oli märts, siis teadsime, et varsti hakkavad gnuud rändama läbi Serengeti rahvuspargi loodesse Keeniasse.
Ja seal nad olidki, täiuslikult sirges tihedas hanereas. Minuni paistis ära, kuidas nad noogutasid oma pikki kõverate sarvedega päid üles-alla, kui nad hommikupäikeses edasi rühkisid. Nendega oli kaasas mitu vasikat, kes surusid end ema külje vastu.
Gnuukarjad on tuhandeid aastaid rännanud läbi Suur-Serengeti ökosüsteemi. Iga loom läbib sellel tohutul päripäeva ringil umbes 2800 kilomeetrit, enam-vähem nii pika maa nagu Tallinna ja Madridi vahemaa linnulennult. Nad liiguvad vihmade kannul, süües rohtu, väetades maad ja saades toiduks kiskjatele. Ja siin oli see kari suundumas oma esivanemate ajatut rada pidi loodesse.
Aga oot, nad ei läinudki ju loodesse.
„Miks nad lõunasse lähevad?“ hõikasin Charliele.
„Tont seda teab,“ vastas ta. „Nad otsivad rohtu. Siin pole suurt midagi süüa.“
Olin tulnud Tansaaniasse vaatama gnuude suurt rännet ja löönud punti Charlie Hamilton Jamesiga, kes oli kaks aastat nende rändamist pildistanud. Olime tõusnud õhku Arushast, silmapiiril kõrgumas Kilimanjaro mägi. See maa oli rullunud meie ees lahti külluslike roheliste toonide merena, kohviistanduste ja tihedate metsade lapitekina, aga kui olime lennanud üle kraatri, asendus see maastik avarate tasandikega, mille on moodustanud ümberkaudsete vulkaanide ammused laavavoolud ja neid katvad viljakad tuhakihid.
Kõigest kuu aega varem oli meie all laiuvat piirkonda katnud toitainerikas rohuvaip, aga vihmad olid lõppenud ja nüüd oli maa peaaegu igas suunas vaadates kõrbenud, rohtu võis ainult aimata. Gnuude kolonn nägi välja nagu mõni ära eksinud ja lagedale jäänud rändhõim, lõvikarjale või hüääniperele kerge saak.
Siis märkasin, et üks gnuu astus rivist välja. Ta vaatas ringi ja hakkas liikuma vastassuunas, justnagu oleks jõudnud järeldusele, et rühm läheb valele poole, ja otsustanud hakata liikuma omal käel. See tundus olevat üksikule loomale kindel surm. Kari ei teinud mässajast väljagi ja lonkis edasi. See gnuu on hukule määratud, mõtlesin ma.
Arvestades takistusrada, mis neid ees ootas, võis arvata, et hukule on määratud veel paljud selle karja liikmed. Nad jäävad heitlike ilmamustrite meelevalda ning peavad värske rohu leidmiseks tihti kurssi korrigeerima ja rändama pikki vahemaid. Nende seas hakkavad lõputut laastamistööd tegema kiskjad. Viimastel aastatel on gnuudel tulnud võidelda ka inimese loodud takistustega: põldude ja kariloomade kaitseks püstitatud taradega ning suurte lamba- ja kitsekarjade konkurentsiga.
Vahest kõige hirmsam saab aga olema üks igivana katsumus: Mara jõgi, mille nad peavad ületama, et jõuda Keenia Masai Mara riiklikule looduskaitsealale oma parimatele karjamaadele ja hiljem Tansaaniasse tagasi. Charlie, kes on üle 20 aasta Serengetis filmimas ja pildistamas käinud, on näinud kümneid jõeületusi ja pealt vaadanud, kuidas tuhanded gnuud üksteise järel rahumeeli surma lähevad. „Eelmisel aastal olin sel ajal siin ja nägin kallastel kuhjadena vedelemas või jões hulpimas sadu korjuseid,“ ütles ta. „See on tõeline õudusunenägu.“
Paljud noored ja nõrgad loomad tallatakse surnuks, kui karjad kaootiliselt rüseledes järskudest mudastest kaldanõlvadest alla laskuvad ja jõkke sööstavad. Sajad gnuud upuvad või Mara arvukad krokodillid veavad nad jõe kiirete voogude alla. Ja suure hulga neist gnuudest, kes vastaskaldale välja jõuavad, saavad kätte seal ootel olevad lõvid ja hüäänid.
Charlie rääkis, et nägi kunagi, kuidas üks põrgulikust jõeületamisest eluga pääsenud gnuu muutis mõni minut hiljem seletamatult meelt, võttis suuna sama kadalipu kaudu tagasi ja suri katsel naasta kohta, kust ta oli just äsja lahkunud. „Selge on, et nutikusega nad just ei hiilga,“ leidis Charlie.
See ongi gnuude juures suur mõistatus: nende iga-aastane ränne on hea näide looduse peenest kellavärgist, aga lähedalt vaadates on nad naljaka väljanägemisega salapärased loomad, kes võivad paista lootusetult juhmid. Ja ometi on nad aastatuhandeid elanud sellel raskel halastamatul maastikul. Mõtlesin tollele üksikule gnuule, kes otsustas jätkata teekonda omapäi, ja pidin paratamatult imestama: kuidas on see ebatõenäoline liik ellu jäänud?
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta detsembrikuu numbrist.
