Üks jäine maailm on sulamas - Antarktika
Antarktika poolsaare ümbruse mereelustik vajab merejää taandudes ja krillipüügi kasvades kaitset.
Lumise kalda ääres maabub kummipaat ja Neko lahe eeselpingviinid näevad pärast ligi aastast pausi esimest korda jälle inimesi.
Turistide parve asemel (koroonapandeemia pärast siin turiste praegu ei käi) ronivad välja Oxfordi Ülikooli pingviiniuurija Tom Hart ja veel mitu teadlast, kes on 2021. aasta jaanuaris Antarktika poolsaarele naasnud. Umbes 2000 eeselpingviinist koosnevat kolooniat läbivad lainena kriisked, kui üks neist 75 sentimeetri kõrgustest lindudest oma pesa otsides teiste vahelt läbi paterdab. Hartile, kes suundub otsejoones aegvõtte-rajakaamera juurde, mille statiiv on kividega paika kiilutud, pingviinid tähelepanu ei pööra. Ta võtab kaamera veekindlast korpusest mälukaardi.
Kaamera on pildistanud neid pingviine varavalgest hämarikuni iga tunni tagant sellest ajast peale, kui nad nelja kuu eest end siin pesitsuskoloonias sisse seadsid, et muneda ja poegi kasvatada. See on üks ligi sajast siia 1340 kilomeetri pikkusele ja 70 kilomeetri laiusele poolsaarele paigaldatud kaamerast, mis on viimase kümne aasta jooksul kolme pingviiniliigi pesitsuskolooniaid jälginud.
Eeselpingviinide arvukus on Antarktika poolsaarel kiiresti kasvanud, paljudes kohtades viimase 30 aastaga üle kolme korra, ning oma paindlikku toitumis- ja pesitsusstrateegiat ära kasutades on nad laiendanud oma levilat lõuna poole uutele aladele, mis olid varem nende jaoks liiga jäised. Seevastu nende sõsarliikide – väiksemat kasvu valjaspingviinide ja kurgualuse musta joonega adeelia pingviinide – arvukus on paljudes kolooniates, kus eeselpingviinidel läheb hästi, enam kui 75 protsenti langenud.
„Umbkaudu võib öelda, et iga lisanduva eeselpingviini kohta jääb üks valjas- ja üks adeelia pingviin vähemaks,“ ütleb Hart.
Pingviinid on tähtsad ookeanide üldisema tervise vahimehed. Nad on väga tundlikud keskkonnamuutustele ning vajavad produktiivset merd ja rikkalikku saakloomavaru. Pingviiniuurijad ei karda, et valjas- ja adeelia pingviinid planeedilt üldse kaovad: mõned kolooniad väljaspool Antarktika poolsaart paistavad olevat stabiilsed ja mõni isegi kasvab. „Muret teeb meile see, et Antarktika poolsaarel jääb neid nii järsult vähemaks,“ ütleb ökoloog Heather Lynch. Pingviinide arvukuse muutused Antarktika vetes – Lõuna-Jäämeres – on hoiatavad märgid, et sealne ökosüsteem on segi paisatud. „See ütleb meile, et Lõuna-Jäämere toimimises on miski muutunud ning et pingviinide arvukuse muutused on kõigest jäämäe tipp.“
See jäine maailm on ohus: Antarktika poolsaar on üks planeedi kõige kiiremini soojenevaid paiku. „2020. aasta veebruari soojalaine ajal kerkis õhutemperatuur poolsaare põhjatipu lähedal Argentina Esperanza baasis rekordilise 18,3 kraadini. (Tavaliselt on suviti sooja kõigest paari kraadi ringis.) Õhu soojenedes taandub poolsaart ümbritsev jää. 2016. aastal kahanes see väiksemaks kui ühelgi teisel aastal sellest ajast peale, kui jääkatte muutuste satelliitseire 1970. aastatel algas.
See on probleem, sest jääkatet vajab Antarktika krill ehk tavaline hiilgevähk, väikesõrmesuurune koorikloom, kellele toetub Lõuna-Jäämere toiduvõrgustik. Kihavatest krilliparvedest saavad söönuks suured teiste loomade rühmad. Küürvaalad ja Antarktika kääbusvaalad käivad siin krilli vohmimas. Krilli söövad ka kalmaarid, kalad ja pingviinid. Paljusid krillitoidulisi loomi omakorda jahivad tippkiskjad: alt merileopardid ning ülalt ännid ja tormilinnud. Ilma krillita laguneb see ökosüsteem koost.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta novembrikuu numbrist.
