100 arheoloogia suurimat imet
Meie arusaamine inimkonna ajaloost on kahe viimase sajandiga oluliselt paranenud, sest väljakaevamised viiel mandril, abiks tehnoloogia läbimurded, on lahti muukinud meie esivanemate lugusid.
Kaevamine aardeid otsides on sama vana kui esimene rüüstatud haud.
Kihk leida maha maetud rikkusi on vallanud lugematuid otsijaid, tehes mõned rikkaks ja viies teised hulluse äärele.
„On teatavad mehed, kes otsivad peaaegu kogu oma eluaja kanz’e, peidetud varandusi,“ kirjutas Briti rändur Mary Eliza Rogers 19. sajandi keskpaigas pärast Palestiinas käimist. „Mõned neist muutuvad maniakkideks, jätavad oma perekonna maha, ja kuigi nad on tihti nii vaesed, et käivad ukselt uksele ja külast külla kerjamas, peavad nad end rikkaks.“
Mitte kõik varandusekütid, kellega Rogers kokku juhtus, polnud meeleheitel hulkurid. Ta kohtas ka sahir’e, ligikaudses tõlkes surnumanajaid, „kellel arvatakse olevat võime näha maa sees peidus olevaid objekte“. Need austatud selgeltnägijad, sageli naised, viisid end transsi, mis Rogersi sõnul võimaldas neil pisimategi detailideni kirjeldada väärtuslike esemete peidukohti.
Arheoloogia muutis need „maa sees peidus olevad objektid“ lihtsatest aaretest võimsateks töövahenditeks, mis aitavad meil heita pilku peidetud minevikku.
Alguses see Rogersi päevil tekkinud vastne teadus vanamoelisest rüüstamisest kuigi palju ei erinenud, kui eurooplastest kolonisaatorid püüdsid üksteise võidu täita oma vitriinkappe kaugetest maadest pärit iidsete kujude ja ehetega. Ühtlasi aga juhatas see uus teadus sisse enneolematu avastuste ajastu, mis muutis pöördeliselt meie arusaama oma liigi mitmekesisusest ja inimlikust ühisosast.
Kui see tundub liialdusena, siis kujuta ette maailma, kus arheoloogiat ei ole. Pole luksuslikku Pompeid. Ega vapustavat Traakia kulda. Ega tihedast džunglist kerkivaid maiade linnu. Ühe Hiina keisri terrakotasõjavägi oleks ikka veel ühe talumehe põllu tumeda mulla all peidus.
Ilma arheoloogiata teaksime me maailma kõige varajasematest tsivilisatsioonidest vähe. Kuna meil Rosetta kivi ei oleks, nuputaksime ikka veel, mida need mõistatuslikud sümbolid Egiptuse hauakambrite ja templite seintel tähendavad. Maailma esimest kirjaoskajat ja linlikku ühiskonda, mis Mesopotaamias õitses, teataks ainult ähmaselt piibliviidete kaudu. Ja kõige suurem ja rahvarohkeim neist varajastest kultuuridest, India alakontinendil Induse jõe orgu koondunud tsivilisatsioon, oleks jäänudki avastamata.
Kui arheoloogilisi leiukohti ja artefakte süsteemselt ei uuritaks, hoiaksid ajalugu pantvangis need vähesed tekstid ja monumentaalehitised, mis on aja kapriisid üle elanud. Meie mineviku mõõtmatut Vaikset ookeani katkestaksid vaid üksikud atollid: üks räsitud kirjarull siin, üks püramiid seal.
Kaks sajandit väljakaevamisi viiel mandril on andnud hääle minevikule, mis oli varem enamasti peidus. Välja kaevatud asulate ja esemete kaudu saavad meie kauged esivanemad – kellest paljude olemasolust me ei teadnudki – jutustada oma lugusid.
Vähemalt sellest ajast saadik, kui Babüloonias valitses viimane kuningas, üle 2500 aasta tagasi, on valitsejad ja rikkad kogunud antiikesemeid, et peesitada möödunud aegade ilu ja hiilguse peegelduse paistel. Rooma keisrid vedasid vähemalt kaheksa Egiptuse obeliski üle Vahemere oma pealinna kaunistama. Renessansiajal püstitati üks neist paganlikest monumentidest otse keset Püha Peetruse väljakut.
1710. aastal palkas üks Prantsuse aristokraat töölised kaevama tunnelit läbi Herculaneumi, Pompei lähedal asunud linna, mis oli Vesuuvi 79. aasta surmatoovast purskest saadik püsinud peaaegu puutumata. Leitud marmorkujud vallandasid muististe väljakaevamise hulluse, mis levis üle Euroopa. Uues Maailmas lasi Thomas Jefferson kaevata kraavid läbi ühe põlisameeriklaste hauakääpa mitte selleks, et leida hinnalisi hauapanuseid, vaid et teada saada, kes selle ehitas ja miks.
Mary Eliza Rogersi ajaks olid eurooplastest väljakaevajad hakanud üle maailma laiali hargnema. Tõsiseid teadlasi oli nende hulgas vähe. Sagedamini olid nad diplomaadid, ohvitserid, maakuulajad või rikkad ärimehed (ja just mehed, väga üksikute eranditega) ning lähedalt seotud koloniaalvalduste laiendamisega. Oma mõjuvõimu võõrastel maadel kasutasid nad nii uurimiseks kui ka varastamiseks: oma märkmikke täites ning Egiptuse muumiaid, Assüüria kujusid ja Kreeka friise oma riiklikesse muuseumidesse või erakogudesse vedades.
Kiire hüpe ajas edasi möödunud sajandi 20. aastatesse. Egiptuse vaarao Tutanhamoni hauakambrist ja Uri kuningate haudadest leitud uhkeldavad ehted äratasid ülemaailmset tähelepanu ning muutsid kunsti, arhitektuuri ja moe kurssi. Selleks ajaks olid haritud spetsialistid aga hakanud mõistma, et kaevanditest leitud materjalist pole kõige väärtuslikum kuld, vaid potikildudesse ja äravisatud luudesse kätketud teave.
Uued õhukeste pinnasekihtide analüüsimise meetodid võimaldasid uutmoodi rekonstrueerida igapäevaelu. Ja 1950-ndatel andis orgaanilise aine radioaktiivse lagunemise mõõtmine teadlastele esimese usaldusväärse ajamõõtja artefaktide dateerimiseks.
21. sajandil käib arheoloogiline töö üha enam mitte kaevandis, vaid laboris. Asjad, millel varem ilmset väärtust polnud – põlenud seemned, inimeste väljaheited, poti põhja jäänud toidujäägid – on uued aarded. Hoolika analüüsi kaudu võivad need tagasihoidlikud jäänused näidata, mida inimesed sõid, kellega nad äri ajasid ja isegi kus nad üles kasvasid.
Uute meetoditega suudetakse dateerida ka kaljukunsti, saades aimu sellistest kultuuridest nagu Austraalia varajased aborigeenid, kes jätsid endast maha vähe praeguseni säilinud tõendeid. Ja meri ei ole enam see läbitungimatu tõke, mis ta oli varem alati olnud, sest sukeldujad pääsevad ligi laevavrakkidele, pronksiaegsetest kaupmehelaevadest kuni Titanicuni, kõige legendaarsemani kõigist ookeanikatastroofidest.
Viimaste aastakümnete kõige revolutsioonilisem saavutus on meie võime saada vanadest luudest kätte geneetilist materjali. Ürgne DNA on andnud pildi meie esivanemate seostest neandertallastega ning aidanud meil avastada meie ammu kadunud sugulasi denislasi ehk Denissi koopa inimesi ja Indoneesia Florese saare erakordselt väikest kasvu inimesi.
Terve hulk uusi meetodeid, satelliidipiltidest röntgenfluorestsentsini, võimaldavad teadlastel uurida muistiseid ja artefakte ilma labidat maasse löömata või hinnalisest museaalist proovi välja lõikamata. See tähendab, et meil on vähem ohtu kogemata hävitada andmeid, mida me veel ära ei tunne, aga mille tulevased põlvkonnad võivad kätte saada.
Sellegipoolest heidab arheoloogia sageli vastik minevik ikka veel pika varju. Ebaausal teel omandatud võõramaiste artefaktide päritolumaadele tagastamise liikumine sai poliitilise mõjujõu alles eelmisel kümnendil. Kuna ameeriklased ja eurooplased põliselanikest arheolooge kuigi meelsasti ei koolitanud ega edutanud, oli koloniaalimpeeriumide kokku varisedes vähe töö jätkamiseks vajalike kogemustega kohalikke teadlasi. Neile, kes püüavad tööd jätkata, on sageli takistuseks sõda, ressursinappus ja riigi arenguvajadused. Üht Ees-Aasia suurtest muistsetest budismi keskustest, Afganistani Mes Aynaki ohustavad rüüstajad, raketirünnakud ja riigi plaan hakata seal kaevandama, sest linna all lasub suur vasemaardla. Augustis langes Mes Aynak Talibani kontrolli alla.
Minevik on taastumatu ressurss, ja iga rüüstatud või buldooseriga maatasa tehtud muistis on ülemaailmne kaotus. Tänapäeval on üldteada tarkus, et looduskaitsealade looduslike ökosüsteemide tervise säilitamisel oleneb palju kohalikest kogukondadest. Sama kehtib ka selle kohta, mille meie esivanemad endast maha jätsid.
Mitmel pool Lähis-Idas ja Ees-Aasias muistiseid tabanud häving on seda kohutavam, et tihtilugu pole vaestel maainimestel eriti huvi neid kaitsta. Ajaloopärandit ohustavad nii iidoleid hävitavad liikumised, nagu al Qaeda ja Taliban, kui ka rüüstamistel saadud esemete ostjad ja müüjad. Omad ohud kaasnevad ka rahu ja jõukusega, sest uusehitisi rajades võidakse hävitada iidsed säilmed.
Hirmsatest tagasilöökidest hoolimata on põhjust arvata, et alanud on arheoloogia teine kuldaeg – nüüd juba suuresti ilma kolonialistlike motiivide ja rassistlike hoiakuteta.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta novembrikuu numbrist.
