Kongo DV Virunga rahvuspargi piloot Anthony Caere viib Felixit ja Marat Lwiro Primaatide Taastuskeskusesse, hoides neid lennu ajal süles. Need ahvibeebid jäid orvuks, kui salakütid tapsid nende perekonnad. 2017. aastal lennuõnnetuse üle elanud Caere ütleb, et šimpansite päästmine annab talle eesmärgi.  Foto: BRENT STIRTON, NG

Šimpansite päästmine aitab leida lootust

Ühes Kesk-Aafrika varjupaigas on traumeeritud šimpansid oma hooldajatele elutahte eeskujuks.

Itsaso Vélez del Burgo hoidis süles šimpansibeebit. Lõtv ja teadvusetu ahvitüdruk oli vaevu suurem kui inimese labakäsi.

Ta oli alles hambutu ja nii tilluke, et ei saanud olla rohkem kui umbes kuuvanune. Ta kannatas hüpotermia ja vedelikupuuduse all ning kui midagi poleks kiirelt ette võetud, oleks tema süda seiskunud.

„Ta oli kõige noorem šimpans, kelle me oleme sisse võtnud,“ ütleb Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas tegutseva varjupaiga Lwiro Primaatide Taastuskeskus juhataja Vélez del Burgo. Oli 2017. aasta 16. juuni ja Vélez del Burgo abiga oli korraldatud kurnav viiepäevane päästeretk mootorratta, kiirpaadi ja autoga, et tuua šimpansibeebi turvaliselt Lwiro külla. Varjupaiga kontaktisik ühest salaküttimise vastasest rühmitusest oli leidnud ta umbes 300 kilomeetri kauguselt Pinga linna lähedalt tihedast vihmametsast salaküttide juurest. Pärast ahvipoja üleandmist tunnistasid mehed, et nad lasksid tema ema maha ja tema kaksikõde suri varsti pärast seda.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Varjupaigas võitlus šimpansipoja elu eest alles algas. Vélez del Burgo kattis tema lõdva keha ruttu soojade tekkidega ja tilgutas talle veeni vedelikku. Lõpuks hakkas ahvibeebi liigutama ja tegi silmad lahti.

„Ma lasin tal oma rinnal magada, et tal oleks soe,“ ütleb Zawadi Balanda, vaikne noor kongolanna, kes pandi tol õhtul Busakara nime saanud ahvibeebit valvama. Vélez del Burgo muretses, et kuna Busakaral pole oma ema, kes teda toidaks ja emotsionaalselt toetaks, võib ta hääbuda.

ŠIMPANS on koos kääbusšimpansiga meie lähim elav sugulane. Kui 20. sajandi alguses elas šimpanseid Aafrikas miljoni ringis, siis praeguseks on neid järel kõige rohkem 300 000, sest neid kütitakse liha pärast ja smugeldatakse lemmikloomadeks ning nende elupaiku jääb aina vähemaks.

Lwiro Primaatide Taastuskeskus asutati 2002. aastal, kui Kongo DV-s möllanud sõda suurendas Lwiro lähedal Kahuzi-Biega rahvuspargis metsloomade salaküttimist liha pärast. Looduskaitseametnikud konfiskeerisid salaküttidelt orvuks jäänud šimpansipoegi ja majutasid neid Lwirosse ühe mahajäetud Belgia teaduskeskuse vanadesse laboriruumidesse. Kui orbe aina kogunes, rajasid Kongo Looduskaitse Instituut ja Riiklik Loodusteaduste Uurimiskeskus varjupaiga. Lwiro avamisest saadik seal töötanud vanemveterinaar Bernard Masunga on näinud varjupaiga kasvamist šimpansite ja pärdikute koduks, mille metsastes aedikutes elab kumbagi üle saja. „Olen selle üle väga uhke, et siinsed jõupingutused on nii kaugele välja jõudnud,“ ütleb Masunga. Kuna aga primaatidest hoolealuseid tuleb üha juurde, on pikemas plaanis kavas neid võimalikult palju loodusesse tagasi lasta, kui nende tervis ja enesekindlus on taastunud.

Vélez del Burgo istub šimpansite juures, lülitab oma telefoni selfirežiimile ja suunab uudishimulikele ahvidele. Kuueaastane isane Billi vaatab ekraani ja nähtu paistab teda lõbustavat. Paar teist šimpansit piiluvad tal üle õla. Billi ajab hambad irevile, et neid uurida ja nokkida. Siis näpistab ta sõrmedega oma põski, nagu pigistaks vistrikke. Vélez del Burgo itsitab, kui Billi topib nimetissõrme ninna.

„Olin alati unistanud primaatide kaitses töötamisest,“ ütleb tasase häälega Vélez del Burgo, kes saabus Lwirosse 2014. aasta alguses, mil varjupaigas elas umbes 55 šimpansit. Ta on sündinud Põhja-Hispaania väikelinns Vitorias ja tundis juba maast madalast, et tema kutsumus on kaitsta loomi.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta oktoobrikuu numbrist.

Lwiro varjupaiga juhataja Itsaso Vélez del Burgo (vasakul) mängib šimpansilapse Maraga ja Lwiro hooldajal Miderho Mirelle’l on Felix süles. Orvuks jäänud šimpansid on üksildased ja sageli traumeeritud. Kui nad jõuavad Lwirosse, määratakse neile hooldajad, kelle armastus ja tähelepanu aitab neil paraneda.  Foto: BRENT STIRTON, NG
Lwiros õpivad orvuks jäänud šimpansid elutarkusi metsastes aedikutes. Nad kehtestavad hierarhia, otsivad toitu, mängivad ja uurivad, mis asub aia taga. Lwiro üritab võimalikult palju šimpanseid loodusesse tagasi lasta.  Foto: BRENT STIRTON, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555