Kui kohtuvad kaks maailma
Bulgaaria paganlikud traditsioonid loovad silla inim- ja vaimude maailma vahele, et võita kurjust ning tuua jõukust ja tervist.
„Neid oli sadade viisi. Ja ainuke heli oli kellade kõlin,“ meenutab Evo Danchev. „See oli nii metsik ja primitiivne.“ Hirmuäratavate maskidega rahvahulk kargles ja tantsis kätega vehkides,
lehmakellad kõlksusid, katkestades tavalise elurütmi. See toimus kohe pealinna Sofia külje all Perniki linnas, kus peetakse jaanuaris Surova pidustusi, Euroopa üht võrratumat, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud maskeraadi. Maskeraaditraditsioonil on Bulgaarias sügavad juured. Samasuguseid talviseid pidustusi peetakse mujalgi Euroopas – Leedus Užgavnėnės, Tšehhis Mazopustis, Ungaris Busójárás, Rumeenias Capras –, ja igaühel neist on oma eripärane aura ning omad kostüümid ja rituaalid.
Bulgaaria maskides esinejad võivad kehastada erinevaid tegelasi, kes kannavad eri nimesid, aga üldiselt hüütakse neid kuker’iteks. Nad hämmastavad ja lõbustavad pealtvaatajaid ning hoiavad elus üht kalliks peetud paganlikku traditsiooni. Seda sümboolset muundumist ja uuenemist pühitsetakse nii igivanadel külamaskeraadidel kui ka tänapäevastel festivalidel ja sellest võtavad osa ka linlased, naastes aastast aastasse maskis esinejatena oma juurte juurde.
Fotograaf Evo Danchev, kes ise on endine linlane, langes selle ebamaise atmosfääri lummusesse Pernikis. Kuker’itest õhkus jõulist inimese ja looduse sidet, mis oli olnud üks tema töö teemasid. Ja lõpuks kolis ta looduse kutsel maale, et leida uus fookus. Nii algas ühe fotograafi teekond Bulgaaria ehedate maskeraaditraditsioonide ja nende taga olevate inimeste jäädvustajana.
Iga esineja peidab end maski taha. Tänu maskeeringule saavad nad liikuda kahe maailma vahel: tegeliku ja fantaasiamaailma, elavate ja surnute maailma, mineviku- ja tulevikumaailma vahel. Klassikaline kuker’i mask on tehtud loomanahkadest, sarvedest, hammastest ja linnusulgedest, aga see võidakse ka puust nikerdada või koguni otse esineja näole joonistada. „Mask võtab inimeselt identiteedi ja teeb temast üleloomuliku olendi, kes saab siseneda vaimude maailma ja vaimudega suhelda,“ selgitab Danchev.
Kostüümid on piirkonniti erinevad ja võivad olla hirmutavad või naljakad. Need võivad kujutada loomi, koletisi, saatanaid või inimtegelasi, näiteks pruuti ja peigmeest, arsti ja õde, vanaema ja vanaisa. Läänepoolsemates piirkondades nimetatakse kuker’eid ka survakar’ideks ja nad kannavad loomanahku või rõivaid, mis on kaunistatud kirevate riideribadega. Ida-Bulgaarias kannavad nad tuunikat. Mõnedel kuker’itel on kaasas puust mõõk, lamburikepp või mopp ja kõigil on vööl eri suurusega kellad – usutakse, et nende heli on puhastava väega ning võimaldab ühendust elavate- ja surnuteriigi vahel.
Selle mõtte tabamiseks oma portreedel otsib Danchev abi loodusest. „Nii nagu nendeks maskideks ja rituaalidekski on saadud inspiratsiooni metsikust loodusest,“ ütleb ta. Tema taustad hägustavad reaalsuse ja üleloomulikkuse piiri. Valgustus lisab salapära, maagilist ja ebamaist tunnet. „Ma tahan mitte ainult jäädvustada seda kommet, vaid ka jätta mulje, nagu need olendid elaksid omas vaimude maailmas,“ ütleb Danchev.
Ühtedel teistel pidustustel, Starchevata pidustustel Razlogis, kogus Danchev pildistamisseansiks kokku rühma pantomiimikunstnikke, keda kohalikud hüüavad chaush’ideks ehk kaitsjateks. Kitsenahast kostüümid ja maskid mõjusid lumise karjamaa ja pilvise taeva taustal hirmutavalt ja võimsalt. Tänapäevasemaid karusnahku – mõned nimetaksid neid kenamateks – traditsioonide austajad ei tunnista, märgib Danchev. „Chaush ei pea olema ilus,“ ütles talle esineja Plamen Hadzhiev. „See peab hirmu nahka ajama!“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta oktoobrikuu numbrist.
