Maskeeritud esinejad, keda hüütakse chaush’ideks ehk kaitsjateks, tervitavad Razlogis uut aastat kitsenahkadest tehtud maskides ja rüüdes. Küla valitud esimene ehk kõige kenam chaush seisab linnalähedasel aasal uhkelt oma rühma ees.  Foto: EVO DANCHEV, NG

Kui kohtuvad kaks maailma

Bulgaaria paganlikud traditsioonid loovad silla inim- ja vaimude maailma vahele, et võita kurjust ning tuua jõukust ja tervist.

„Neid oli sadade viisi. Ja ainuke heli oli kellade kõlin,“ meenutab Evo Danchev. „See oli nii metsik ja primitiivne.“ Hirmuäratavate maskidega rahvahulk kargles ja tantsis kätega vehkides,

lehmakellad kõlksusid, katkestades tavalise elurütmi. See toimus kohe pealinna Sofia külje all Perniki linnas, kus peetakse jaanuaris Surova pidustusi, Euroopa üht võrratumat, UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud maskeraadi. Maskeraaditraditsioonil on Bulgaarias sügavad juured. Samasuguseid talviseid pidustusi peetakse mujalgi Euroopas – Leedus Užgavnėnės, Tšehhis Mazopustis, Ungaris Busójárás, Rumeenias Capras –, ja igaühel neist on oma eripärane aura ning omad kostüümid ja rituaalid.

Bulgaaria maskides esinejad võivad kehastada erinevaid tegelasi, kes kannavad eri nimesid, aga üldiselt hüütakse neid kuker’iteks. Nad hämmastavad ja lõbustavad pealtvaatajaid ning hoiavad elus üht kalliks peetud paganlikku traditsiooni. Seda sümboolset muundumist ja uuenemist pühitsetakse nii igivanadel külamaskeraadidel kui ka tänapäevastel festivalidel ja sellest võtavad osa ka linlased, naastes aastast aastasse maskis esinejatena oma juurte juurde.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Fotograaf Evo Danchev, kes ise on endine linlane, langes selle ebamaise atmosfääri lummusesse Pernikis. Kuker’itest õhkus jõulist inimese ja looduse sidet, mis oli olnud üks tema töö teemasid. Ja lõpuks kolis ta looduse kutsel maale, et leida uus fookus. Nii algas ühe fotograafi teekond Bulgaaria ehedate maskeraaditraditsioonide ja nende taga olevate inimeste jäädvustajana.

Iga esineja peidab end maski taha. Tänu maskeeringule saavad nad liikuda kahe maailma vahel: tegeliku ja fantaasiamaailma, elavate ja surnute maailma, mineviku- ja tulevikumaailma vahel. Klassikaline kuker’i mask on tehtud loomanahkadest, sarvedest, hammastest ja linnusulgedest, aga see võidakse ka puust nikerdada või koguni otse esineja näole joonistada. „Mask võtab inimeselt identiteedi ja teeb temast üleloomuliku olendi, kes saab siseneda vaimude maailma ja vaimudega suhelda,“ selgitab Danchev.

Kostüümid on piirkonniti erinevad ja võivad olla hirmutavad või naljakad. Need võivad kujutada loomi, koletisi, saatanaid või inimtegelasi, näiteks pruuti ja peigmeest, arsti ja õde, vanaema ja vanaisa. Läänepoolsemates piirkondades nimetatakse kuker’eid ka survakar’ideks ja nad kannavad loomanahku või rõivaid, mis on kaunistatud kirevate riideribadega. Ida-Bulgaarias kannavad nad tuunikat. Mõnedel kuker’itel on kaasas puust mõõk, lamburikepp või mopp ja kõigil on vööl eri suurusega kellad – usutakse, et nende heli on puhastava väega ning võimaldab ühendust elavate- ja surnuteriigi vahel.

Selle mõtte tabamiseks oma portreedel otsib Danchev abi loodusest. „Nii nagu nendeks maskideks ja rituaalidekski on saadud inspiratsiooni metsikust loodusest,“ ütleb ta. Tema taustad hägustavad reaalsuse ja üleloomulikkuse piiri. Valgustus lisab salapära, maagilist ja ebamaist tunnet. „Ma tahan mitte ainult jäädvustada seda kommet, vaid ka jätta mulje, nagu need olendid elaksid omas vaimude maailmas,“ ütleb Danchev.

Ühtedel teistel pidustustel, Starchevata pidustustel Razlogis, kogus Danchev pildistamisseansiks kokku rühma pantomiimikunstnikke, keda kohalikud hüüavad chaush’ideks ehk kaitsjateks. Kitsenahast kostüümid ja maskid mõjusid lumise karjamaa ja pilvise taeva taustal hirmutavalt ja võimsalt. Tänapäevasemaid karusnahku – mõned nimetaksid neid kenamateks – traditsioonide austajad ei tunnista, märgib Danchev. „Chaush ei pea olema ilus,“ ütles talle esineja Plamen Hadzhiev. „See peab hirmu nahka ajama!“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta oktoobrikuu numbrist.

49-aastane Radoslav Stoyanov ja tema 12-aastane tütar Ivana puhkavad ühes Stoyanovi talu hütis. Stoyanov kasvatab oma talus lehmi ja pikakarvalisi kitsi, kelle nahast tehakse kostüüme ja maske. Kuna nahad on nii kallid, kasvatavad esinejad sageli ise kitsi. Ühele kostüümile ja maskile kulub vähemalt viis nahka ja need maksavad kuni 3000 eurot tükk.  Foto: EVO DANCHEV, NG
Elov Doli küla pantomiimikunstnikud ehk survakar’id kannavad oma piirkonna traditsioonilisi puust päid. „Seda tehakse tervise ja õnne nimel, ja see on väga positiivne ja uut jõudu andev,“ ütleb Andrei Kotev (vasakul) selle ürituse kohta. Tänapäeval on kollektsionäärid peaaegu kõik tema küla puust pead kokku ostnud ja enamik vanu meistreid on surnud – oma kunsti edasi andmata.  Foto: EVO DANCHEV, NG
Pantomiimikunstnikud, keda nimetatakse arap’ideks, asusid Shumeni linna Makaki linnaossa elama 20. sajandi alguses. Nad on säilitanud oma maskide endisaegse välimuse, kuigi nüüdsel ajal on need tehasetoodang. Arap’id tulevad iga aasta 1. jaanuaril välja kurje jõude ära ajama ja häid vastu võtma. Pärimuse järgi soodustab tugeval vööl kantavate kellade kõlistamine vaimude maailma sisenemist. Arvatakse, et sellel on puhastav vägi ja see võimaldab kahe maailma vahel liikuda.  Foto: EVO DANCHEV, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555