2015. aastal lähenes Päikesele esimest korda tuhandete aastate jooksul komeet C/2014 Q2 Lovejoy. Tõenäoliselt pärineb ta Öpiku-Oorti pilvest, kaugest jäiste objektide pilvest, mis arvatakse Päikesesüsteemi äärealadel eksisteerivat. Komeete on meie kosmilises tagahoovis ilmselt miljardeid, Lovejoy on üks umbes 4000 teadaolevast.   Foto: VELIMIR POPOV JA EMIL IVANOV IRIDA OBSERVATOORIUMIS, NG

Väikesed imed teel universumi mõistmise poole

Tänapäeva astronoomia annab meile ennenägematuid pilte Päikesesüsteemi ohtratest pisiobjektidest. Neilt väikestelt taevakehadelt saame vihjeid universumi suurimate mõistatuste kohta.

Dante Lauretta valmistub häirimatu rahuga neiks 17 sekundiks, mille nimel ta on töötanud viimased 16 aastat.

Arizona Ülikooli planetoloogi Lauretta silmad on naelutatud monitorile, mis näitab kolme simuleeritud vaadet tähtede meres hulpivale kiviklibusele vurrikujulisele objektile. See on asteroid nimega 101955 Bennu. Ruum, kus Lauretta seda oma polsterdatud metallpingil istudes vaatab, asub Colorados Littletoni linnas ühes tagasihoidlikus hoones. Oma tuhaplokkidest koridoride, moodul-ripplagede ja aeg-ajalt kimbutava herilaseprobleemiga võiks see vabalt olla ükskõik milline büroohoone. Aga kosmoseaparaatide pildid seintel ja sildid bokside kohal – „Elektrienergia“, „Side“, „Juhtimine ja navigatsioon“ – näitavad ära tema tegeliku otstarbe: see on kosmoseettevõtte Lockheed Martin Space missioonijuhtimiskeskus.

On 2020. aasta 20. oktoober, kell on 13.49, ja ekraanil paistab Bennu keset rohelist sõõri, mis on NASA hirmpika nimega kosmoseaparaadi Origins, Spectral Interpretation, Resource Identification, and Security-Regolith Explorer ehk lühidalt OSIRIS-REx orbiit. Vähem kui kolme tunni pärast üritab see robotsaadik laskuda ja Bennut esimest korda puudutada, ning loodetavasti võtab ta maavälisest tolmust ja kiviprügist proovi, et see Maale toimetada.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

OSIRIS-REx startis 2016. aastal ja pidi tegema kaks tiiru ümber Päikese, et Bennule, mis asub sel otsustaval oktoobripäeval enam kui 300 miljoni kilomeetri kaugusel, järele jõuda. Umbes 500-meetrise läbimõõduga Bennu on väikseim taevakeha, mille ümber ükski kosmoseaparaat on tiirelnud. Tema pind on nii konarlik, et turvalise maandumiskoha leidmiseks kaardistas Lauretta töörühm seda aasta aega. Kõigi nende suurte ettevalmistuste pärast peaks tänase päeva põhisündmus olema pinev hetk, aga Lauretta näib selle miljardidollarilise missiooni kulminatsiooni ajal rahulik.

„Bennu on täna õige heas tujus,“ ütleb ta.

Milleks teha kogu see stress ja pingutus läbi kahe kilo tolmu ja kiviklibu pärast? Esiteks moodustusid selle asteroidi koostismaterjalid Päikesesüsteemi varajases nooruses, üle 4,5 miljardi aasta tagasi. Need süsinikusisaldusele viitavate märkidega kivimid on rikkumatu arhiivimaterjal selle kohta, kuidas planeedid tekkisid, ja võib-olla ka kust Maa sai elu algosad. „Teadusele on see tõeline kullasoon,“ kiidab Lauretta.

Ent kuigi Bennu sisaldab maailmaloomise materjali, võib ta ka hävitada. Ta tuleb Maale nii lähedale, et astronoomide arvates on väike, aga tõsine võimalus – üks 2700 vastu –, et millalgi 2175. ja 2199. aasta vahel võib ta Maaga kokku põrgata. OSIRIS-REx-i toodud proovid võivad olla tähtsad õige kaitse kavandamiseks. Selles kokkupõrkes võib vabaneda üle kahe miljoni korra rohkem energiat kui aasta tagasi Beirutit raputanud ammooniumnitraadi plahvatuses – nii palju, et see võib hävitada terve osariigi või provintsi, võib-olla isegi mandri.

Laiemas mõttes sümboliseerivad Bennu ja OSIRIS-REx kaht tänapäeva astronoomia paralleelset revolutsiooni, mis pööravad pea peale vanu arusaamu Päikesesüsteemist.

Tänapäeva teleskoobid näevad väiksemaid ja hägusemaid objekte kui kunagi varem, võimaldades astronoomidel taevast vaadeldes tundma õppida seda kosmilist seltskonda, mis kaheksat planeeti ümbritseb. 20 aastat tagasi teadsid inimesed umbes sadat tuhandet Päikesesüsteemi taevakeha. 2021. aasta alguseks olime neid arvele võtnud üle miljoni. Samal ajal on maailma kosmoseagentuurid välja töötanud vahendid ja tehnoloogiad, mille abil saab neid maailmu külastada ja uurida – ja koguni tuua neist tükikesi Maale lähemaks analüüsiks.

Huvi nende vastu pole kaugeltki abstraktne.

Päikesesüsteem, nagu me kõik seda koolis õppisime, näib olevat loogilise ehitusega. Astronoomid ja planetoloogid on aga aastakümneid kahtlustanud, et midagi on pildilt puudu, sest peale vaadates on äärmiselt raske seletada, kuidas Uraan ja Neptuun said oma praeguses asukohas moodustuda. Meie kosmilisest kodust näivad olevat puudu mõnda tüüpi planeedid, mis on teiste tähtede ümber ühed tavalisemad. Ja 2021. aasta seisuga on Maa ainuke teadaolev planeet, kus eksisteerib elu.

Nii et kuidas täpselt Päikesesüsteem siia välja jõudis – ja oma elanikud tekitas?

Bennu-suguseid väikekehi peeti kaua aega lihtsalt planeetide tekkeprotsessi ülejääkideks. Nüüdseks on aga teada, kui tähtsad on need taevakehad sellistele suurtele küsimustele vastuste otsimisel. Nii nagu Bennu, on paljud neist ajakapslid, Päikese sünnist saadik peaaegu muutumatud. Teisedki väikekehad võivad olla Maale ohtlikud. Neid ürgseid maailmu jälgides, külastades ja neist proove võttes on meil lõpuks ometi võimalus teada saada, kust me tuleme – ja loodetavasti takistada neid objekte meid hävitamast.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta septembrikuu numbrist.

NASA kosmoseaparaadi Lucy päikesepaneelistik voldib end katsetuse ajal Colorados Lockheed Martini tehases lahti. Oktoobris startiv Lucy vajab oma 12-aastasel missioonil kaht sellist paneelistikku. Ta hakkab uurima Jupiteri troojalasi, ürgseid asteroidiparvi, mis tiirlevad ümber Päikese Jupiteriga kõrvuti ja võivad anda vihjeid Päikesesüsteemi taevakehade algse paigutuse kohta.   Foto: PATRICK H. CORKERY, LOCKHEED MARTIN / NG
Umbes poolekilomeetrise läbimõõduga asteroid Bennu on kõige väiksem taevakeha, mille ümber on kosmoseaparaat tiirelnud. 2020. aasta 20. oktoobril sai Bennust kolmas asteroid, kust kosmoseaparaat on proove võtnud: NASA kosmosesond OSIRIS-REx surus oma käe Bennu pinda ning võttis sealt tolmu ja kiviprügi. Kapsel selle prooviga peaks Maal maanduma 2023. aastal.  Foto: VISUALISEERING: KEL ELKINS, NASA GODDARDI KOSMOSELENDUDE KESKUS, NG
2019. aastal märkas Krimmi komeedikütt ja teleskoobiinsener Gennadi Borissov objekti, mis liikus liiga kiiresti, et tiirelda ümber Päikese. See komeet kannab nüüd nime 2I/Borissov ja on üks vaid kahest teistest tähesüsteemidest pärit suurtest taevakehadest, mida on nähtud läbi Päikesesüsteemi liikumas. Selliseid tulnukaid võib siin olla tuhandeid.  Foto: JULIA ŽULIKOVA, NG
Esimesed puhtad proovid teisest maailmast, sealhulgas materjalist, mis oli välja paiskunud Kuu Koperniku kraatrist, kogusid ja toimetasid Maale Apollo 12 astronaudid. Nende proovide järgi hinnates tekkis Koperniku kraater 800 miljonit aastat tagasi. Võimalik, et sel ajal pommitasid Maad ja tema looduslikku kaaslast tihedad asteroidisajud.  Foto: CHARLES CONRAD JR, NASA /NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555