Erkki Peetsalu: Elu nähtamatul prügimäel
Miljonid inimesed üle ilma panevad septembris maski ette, käärivad käised üles ja sammuvad oma koduümbrust prügist koristama. Maailmakoristuskuu toob tähelepanu nähtavatele prügihunnikutele meie ümber, aga üha tõsisemaks saasteallikaks on kujunemas nähtamatu prügi: digiprügi. Digitaalse prügi hulk suureneb kiiresti ja koormab koduplaneeti aina rohkem. Me kõik oleme nähtamatu prügimaailma rajajad, sageli seda ise teadvustamata.
Oled sa kunagi mõelnud, millise keskkonnajälje jätab iga meie liigutus internetis, olgu see tühine veebiotsing, tavaline e-kiri või postitus virtuaalses suhtlusruumis? IT-asjatundjad on välja arvutanud, et internet ja sellega seotud seadmed toodavad kogu maailmas tekkivast kasvuhoonegaaside heitkogusest praegu ligi 4%, kuid juba 2025. aastaks on see maht kahekordistumas. Igas sekundis tekitab inimene keskmiselt 1,7 megabaiti andmeid. Kogu maailma internetikasutajad toodavad aga iga päevaga andmeid juurde ühte kokku 2,5 kvintiljonit (miljard miljardit) baiti. Kui ühe e-kirja saatmisega paiskame atmosfääri kuni 4 grammi CO2-heidet, siis koos pildi lisamisega e-kirjale võib selle heitme määr ulatuda 50 grammini. Iga e-posti kasutaja tekitab aastas keskmiselt 135 kg CO2-heidet, mis on võrreldav umbes 300-kilomeetrise autosõidu heitmetega.
Üha suuremat keskkonnakoormust põhjustavad ka muusika- ning videoedastusplatvormid, seejuures online-videote vaatamine saastab kõige rohkem. Eriti grotesksena mõjub fakt, et pornosaitide videoedastus toodab aastas kokku sama palju süsinikdioksiidi kui näiteks kogu Belgia ühe aastaga. Kõige vähem CO2-heitmeid tekitab aga SMS-sõnumi saatmine – vaid 0,014 grammi. Oluline on seejuures märkida, et kogu see karm digisaaste statistika puudutab umbes 4,1 miljardit inimest ehk üksnes seda osa inimkonnast, kes olid nende arvutuste tegemise ajal internetikasutajad. Maailma internetikasutuse CO2-emissioon on samas suurusjärgus kogu pandeemiaeelse lennuliiklusega ning globaalne veebikasutus suureneb koos andmemahtudega tempokalt.
Harjumuspärase elulaadi juurde naastes ja samal ajal järjest enam internetti kolides suureneb meie keskkonnakoormus eksponentsiaalselt, kutsudes nähtamatul moel esile kliimasoojenemise kiirenemist, elupaikade vähenemist ja liikide kadu.
Kas see tähendab, et soovides mitte suurendada oma digielu saastavat mõju koduplaneedile, ei tohiks me enam teha ühtegi postitust ega saata välja ainsatki e-kirja? Muidugi pole see praeguse elukorralduse juures mõeldav, küsimus on muus: virtuaalsuhtluse mõistlikes piirides ja põhjendatuses. Koroonaviirus õpetas meid kaugtööd tegema ja vähendas hetkeks inimkonna ökoloogilist jalajälge, sest olime paiksemad ning säästlikumad nii oma aja- kui ka energiakasutuses. Harjumuspärase elulaadi juurde naastes ja samal ajal järjest enam internetti kolides suureneb meie keskkonnakoormus eksponentsiaalselt, kutsudes nähtamatul moel esile kliimasoojenemise kiirenemist, elupaikade vähenemist ja liikide kadu. Mõtle sellele enne oma järgmist postitust.
Mis peaks juhtuma, et võtaksime ära silmaklapid ja lõpetaksime võidujooksu sel enda loodud nähtamatul prügimäel? Kas infoajastu Eedeni aeda jõudnud tsivilisatsioon on üldse võimeline enda seniseid destruktiivseid käitumismustreid märkama ja otsustavalt muutma? Teist inimest me muuta ei saa, ainus võimalus on alustada iseendast. Korraldame sügisel isikliku digikoristuspäeva: vaatame üle ja puhastame vanadest seisma jäänud piltidest, failidest ja rakendustest oma telefonid, tahvlid, arvutid, e-postkastid ning sotsmeediakontod. Seejärel vaatame üle oma veebiharjumused ja käitumistavad.
Juba see oleks paljulubav algus!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
