Muistse Rooma võitlusklubi müüdid ja tegelikkus
Tegelikud gladiaatorid ei olnud päris sellised nagu filmides. Nende lahingutes oli tähtsam anda hea etendus kui teineteist ära tappa.
ARLES, PRANTSUSMAA
Arles'i Rooma amfiteatri alune tunnel on pime ja jahe. Siinne vari on teretulnud kergendus lõõskavast Vahemere päikesest, mis kõrvetab liivaga kaetud areeni ja tribüünide kivist istmeid.
Gladiaatorikiiver, mille ma äsja pähe panin, rõhub pead. Mõlkis ja kriibitud koopia kiivrist, milliseid kandsid Rooma gladiaatorid ligi 2000 aastat tagasi, kaalub umbes kuus kilo – see on kolm korda rohkem kui Ameerika jalgpalli kiiver ja tunduvalt ebamugavam. Tal on kirbe metallilõhn, justkui oleksin pistnud oma pea kotti, mis on täis higiseid münte.
Läbi silmi katva pronksist võre näen kaht niudevööga meest võitluseks soojendust tegemas. Üks hüpleb metallist käekaitsmete kõlisedes päkkadel, jässakas kõver mõõk nahkkinnastatud kätte pigistatud. Kui ma end ebamugavalt veidi nihutan, tõstab tema partner oma mõõga ja pakub, et võib mind pähe lüüa, lihtsalt et näidata, kui kõva see kiiver on.
Kehitan õlgu. Loo nimel mida iganes, eks ole? Siis sekkub nende treener, tugevasti päevitunud sooniline prantslane Brice Lopez. „Ta pole selleks treenitud,“ käratab ta. „Tal pole vajalikke lihaseid. Sa murraksid tal kaela.“
Endise Prantsuse politseiniku ja võitluskunstide treenerina, kellel on ju-jutsus must vöö, teab ta, mis on tõeline võitlus. 27 aastat tagasi hakkasid teda huvitama muistsed võitlusstiilid. Ta laskis teha toimivad koopiad gladiaatorite relvadest ja turvistest ning nuputas mitu aastat, kuidas neid kasutati sellistes elu ja surma peale võitlustes nagu on kujutatud rohketes gladiaatoritest rääkivates raamatutes ja filmides.
Kuid mida rohkem ta gladiaatorite relvastust ja turviseid uuris, seda ebaloogilisemad sellised võitlused tundusid. Paljud gladiaatorid oma kilbi, metallist käe- ja jalakaitsmete ning kogu pead ja kaela katva kiivriga kandsid areenil peaaegu sama palju kaitsevarustust nagu Rooma sõdurid lahingus. Nende mõõk oli aga tavaliselt umbes 30 sentimeetri pikkune, vaevu suurem kui kööginuga. „Milleks tulla noavõitlust pidama 20 kilo kaitsevarustusega?“ küsib Lopez.
Tema järeldus on, et gladiaatorid ei üritanud üksteist tappa, vaid püüdsid üksteist elus hoida. Nad treenisid aastaid, et anda vaatemängulisi etendusi, millest enamik ei lõppenud surmaga. „See on tõeline võistlus, aga mitte tõeline võitlus,“ ütleb Lopez, kes juhib nüüd gladiaatorite uurimise ja taaskehastamisega tegelevat truppi nimega ACTA. „Koreograafiat ei ole, aga on head kavatsused – sa pole mu vastane, vaid partner, ja me peame koos andma võimalikult hea etenduse.“
Viimase 20 aasta jooksul on teadlased välja kaevanud tõendeid, mis toetavad Lopeze mõningaid arvamusi gladiaatorivõitluste kohta ja teevad levinud arusaama neist ammustest vaatemängudest küsitavaks. Mõned gladiaatorid olid kurjategijad või sõjavangid, kes mõisteti võitlema karistuseks, aga enamik olid kutselised võitlejad – oma aja poksijad, vabavõitlejad või ragbimängijad. Mõnda ootas väljaspool võitlusringi pere.
Gladiaatorina võis hästi teenida ja mõnikord oli gladiaatoriks olemine vabatahtlikult valitud amet, viitavad kirjandusallikad. Vaprad esinemised areenil võisid teha gladiaatorist rahvakangelase ja isegi teenida vangile välja vabaduse. Tõenäoliselt veetsid gladiaatorid enamiku aega treenides või näidisvõistlustel. Mis ehk kõige üllatavam: enamik võitlusi ei lõppenud surmaga. Igast kümnest ringi sisenenud gladiaatorist jäi tõenäoliselt üheksa ellu, et teinekord jälle võidelda.
POMPEI, ITAALIA
Gladiaatorivõitlused pakkusid roomlastele põnevust ligi 600 aastat. Nad olid Rooma kunstnike lemmikteema ning neid kujutavaid mosaiike, freskosid, marmorreljeefe, klaasnõusid, savist nipsasjakesi ja pronksehteid on leitud kõikjalt Rooma impeeriumi aladelt. Peaaegu igas suuremas linnas oli oma areen, Britanniast Jordaania kõrbeteni on neid teada 300 ringis.
Need muistsed võistlused pakuvad tänapäevalgi vastupandamatut huvi. Tänu lugematutele (ja sageli vääratele) kujutamistele filmides ja kirjanduses on gladiaatorid Rooma kultuuri üks tuttavamaid – ja valesti mõistetumaid – aspekte.
Valesti mõistmine tuleb sellest, et gladiaatorimängude üksikasju kirjeldasid Rooma kirjamehed üllatavalt vähe, küllap sellepärast, et need olid nii tuttavad. (Kui tihti sa kirjutad sõpradele, mis on korvpallis sööt või kui palju mängijaid on jalgpallivõistkonnas?) Et saada teada, mis ringis tegelikult toimus, peavad arheoloogid ja ajaloolased leidma vihjeid kunstist ja väljakaevamistelt ning lugema vanadest tekstidest ridade vahelt.
Ühed kõige paremini säilinud tõendid gladiaatorite kohta, nagu paljude muudegi Vana-Rooma aspektide kohta, pärinevad Itaaliast Pompeist, tänapäeva Napolist lõunasse jäävast kunagisest õitsvast linnast, mis mattus 79. aasta vulkaanipurske ajal äkki laava ja tuha alla.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta augustikuu numbrist.
