Läbipaistvad klaaskonnad, looduse ime
Klaaskonnad, Kesk- ja Lõuna-Ameerika tillukesed läbikumavad kahepaiksed, on täis üllatusi.
On kuupaisteta suveöö Ecuadori Andide jalamil ja tilluke poissmehest klaaskonn istub oja kohal puulehel.
Ta on välja valinud parima kinnisvara, et üritada emasele muljet avaldada, ja kuulutab oma kohalolekut kõrgetoonilise hüüuga.
Häda on selles, et kohast üksi ei piisa. See kollakasroheline konnake on jälginud, mida teevad paaritunud isased, nii et kui ta märkab mahajäetud kudu, püsib ta tundide viisi selle juures, teeseldes, nagu valvaks. Siis juhtub midagi tähelepanuväärset: ta hakkab ligi tõmbama emaseid piilujaid, kes paistavad olevat jäänud uskuma, et ta on kogenud isa.
„Sellist käitumist pole konnadel varem kirjeldatud,“ ütleb käitumisökoloog Anyelet Valencia-Aguilar Šveitsi Berni Ülikoolist. Ta on filminud ühel Brasiilia klaaskonnaliigil käitumist, mis näib olevat isaste pettetrikk, ja tema arvates võib sama toimuda ka vähemalt kahel Ecuadori liigil.
Valencia-Aguilari uuring on üks mitmest uuest teadmisest nende võluvate, oma läbikumava naha järgi klaaskonnade nime saanud kahepaiksete bioloogia kohta.
Klaaskonni on teada 156 liiki. Neid elab kõikjal Neotroopises, põhiliselt Andide põhjaosas ja Kesk-Ameerikas. Hiljutised optika, geneetika ja molekulaarbioloogia saavutused on võimaldanud teadlastel avastada nende pisikeste (mõni klaaskonnaliik on väiksem kui kirjaklamber) puuelanike elu kohta palju uut.
Ecuadori San Francisco de Quito Ülikooli evolutsioonibioloog Juan Manuel Guayasamin on viimastel aastatel kirjeldanud 56 kahepaikseliiki, sealhulgas 14 liiki klaaskonni. „See on tähtis töö, mis ei lõpe kunagi,“ ütleb ta. „Need tillukesed imed ei väsi meid üllatamast.“
Näiteks on teadlased avastanud, et mõne klaaskonnaliigi isased on mustervanemad – mis on selgroogsete seas haruldane. Vähemalt 24 liigi isased mitte ainult ei kaitse oma kudu vaenlaste eest, vaid ka hoolitsevad selle eest aktiivselt, mõnikord nädalate kaupa.
Kui emane on kahekümnest kuni enam kui sajast munast koosneva kuduklombiga (olenevalt liigist) maha saanud, viljastab isane selle oma seemnerakkudega. Senikaua kui looted arenevad, istuvad mõne liigi, näiteks Hyalinobatrachium aureoguttatum’i ja H. fleischmanni isased oma kuduklombi otsas nagu kanad pesal, hoides kudu niiskena, kuni sellest kooruvad kullesed, räägib bioloog Jesse Delia New Yorgi Ameerika Loodusmuuseumist.
„Isa otsib lehtede pealt kastet, imeb selle oma kõhul oleva hästi veresoonterikka piirkonna kaudu endale kusepõide ja viib beebidele,“ ütleb Delia. „Me ei tea, kas nad annavad vett kudule edasi uriiniga või oma kõhunaha kaudu.“
Umbes 25 miljonit kuni 35 miljonit aastat tagasi, kui esimesed klaaskonnad evolutsiooni käigus tekkisid, tegid tõenäoliselt kogu töö ära emased, ütleb Delia. Siis aga, ligikaudu 8 miljonit kuni 25 miljonit aastat tagasi võtsid mõned isased lapsevanematöö üle, ehkki pole teada, miks.
„Iga kord, kui see töö isastele üle läks, tegid nad seda kauem ja käitumislikult mitmekesisemalt kui emased, kes jätavad munad maha ammu enne, kui need on valmis kooruma,“ seletab Delia. „Võib-olla sellepärast, et emased keskendusid järgmiste munade tootmisele.“
Samal ajal hakkab uutest uuringutest selguma, kuidas klaaskonnade kuulus läbipaistev kõht tekib. Deliaga koostööd tegev Põhja-Carolina Duke’i Ülikooli bioloog Carlos Taboada oletab, et noortel klaaskonnadel toimuvad rakkude ja kudede sisemuses sellised füüsilised muutused, et neist saavad läbipaistvad täiskasvanud.
„Asi ei ole ainult nahas ja nahapigmentide puudumises, vaja on ka läbipaistvaid lihaseid ja sisestruktuure, mis hajutavad valgust võimalikult väheste nurkade all,“ ütleb Taboada.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta augustikuu numbrist.
