Surikaatidele on ellujäämine rühmatöö. Vahimehed peavad vahti ning madalama staatusega vanaloomad, enamasti emased, toidavad ja hooldavad tähtsama emase poegi. Pole selge, kuidas kliimamuutus siinseid surikaate mõjutab, aga kuumemad ja kuivemad suved võivad nende arvukust vähendada.  Foto: THOMAS P. PESCHAK, NG

Kõrbev Kalahari ehk kuidas kaitsta kaduvaid liike

Kalahari päikesest põlenud maastikul võivad soojenemine ja rängad põuad ohustada elu habrast tasakaalu.

Kaks siluetti on pimeduses liikumatud. Ülal annab hõbedaga looritatud kuu aimu taeva olemasolust. All on Maa tume ketas.

Ööle annavad sügavust helid: liivagekod klõbistavad nagu kastanjetid ja nende helid hajuvad taanduvate lainetena varjudesse. Kaks naist on istunud tundide kaupa ühel madalal luitel hiirvaikselt ootel. Üks sirutab jalad välja, ringutab ja ristab pahkluud. Teine õõtsutab end otsekui palvemantrat pomisedes, et lihaseid soojendada. Sellesse Kalahari lõunaosa paika juhatasid neid päikseloojangul raadiojälgimisseadmed.

Kusagil nende all urgude labürindis on rohtla-soomusloom, keda nad on kaks kuud jälginud. Täna jääb ta tõusmisega hilja peale – kell on kümme õhtul –, võib-olla päeva lämmatava palavuse pärast.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Uuringumärkmetes nimetatakse teda Hopewell 3-ks – selle paiga järgi, kus kohalikud jäljekütid ta leidsid ning doktorandid Wendy Panaino (28) ja Valery Phakoago (30) hakkasid teda liivasse jäetud jäljerada mööda jälitama. Nüüd jälgivad nad teda raadiosignaalide järgi, mida saadab ühe tema tagakehasoomuse külge kinnitatud seade.

Täna öösel kavatsevad nad otsida soomuslooma väljaheiteid – Kalahari kulda, nagu nad seda hüüavad –, mis annab väärt infot selle kohta, kuidas tolle pelgliku sipelga- ja termiiditoidulise looma elu on seotud kõrrelistega ja tillukeste putukatega, kes neid söövad ning nende seemneid koguvad. See on järjekordne tähtis niidiots, mis aitab teadlastel mõista Aafrika kuiva savanni elusolendite seoseid. Kõik need algavad suviste vihmadega, mille hooaeg kestab tavaliselt novembrist märtsini.

Panaino ja Phakoago uurimistöö Johannesburgis Witwatersrandi Ülikooli looduskaitselise füsioloogia laboris on osa suuremast uuringust, mida nimetatakse Kalahari ohustatud ökosüsteemi projektiks (Kalahari Endangered Ecosystem Project ehk KEEP) ja mille eesmärk on mõista, kuidas kliimamuutused hakkavad nõrgestama siinse elustiku habrast kudet.

Kalahari seda osa loetakse juba niigi kliima tulipunktiks. Kaplinna Ülikooli kliimateadlaste mudelid näitavad, et kümne aasta pärast, mil globaalne temperatuuritõus võib ületada 1,5 kraadi (piiri, mille ületamist püütakse ÜRO Pariisi kliimaleppega ära hoida), on temperatuur Botswanas – Hopewell 3 toitumisalast vahetult põhjas – tõusnud juba rohkem kui kaks kraadi. Kolmest kraadist suurema globaalse keskmise temperatuuritõusu korral, mis Kalaharis tähendaks 4,2 kraadi, prognoosivad mudelid siia süsteemi kokkuvarisemist.

Kui 2012.–2013. aasta suvise põua ajal uuriti soomuslooma termiiditoidulist luitenaabrit tuhnikut, saadi murelikuks tegevaid vihjeid, kuidas kliimamuutus võib siinsele elustikule mõjuda. Kui vihmad jäävad tulemata, võib vallanduda terve katastroofide kaskaad, alates kõrreliste närbumisest ja neist toituvate sipelgate ja termiitide arvukuse kokkukukkumisest ning lõpetades kõigi neist putukatest sõltuvate loomade nälgajäämisega. Kui iga-aastase taimekasvu ärajäämine ühel põuaperioodil tähendab neile kahele liigile katastroofi, mida siis tähendaks pikemaajaline süsteemi kokkuvarisemine neile paljudele omavahel läbi põimunud eluniitidele, mis moodustavad kõrrelistest elujõudu saava toiduahela?

Kalaharit on ammusest ajast nimetatud kõrbeks, aga see on enamikus poolkõrb ja kuiv savann. Botswana, Namiibia, Lõuna-Aafrika Vabariigi ja veel mitme riigi territooriumil laiuv Kalahari on üks maailma suuremaid katkematuid liivmuldade alasid, tuulte kuhjatud lainjate luidete ookean, mida enamjaolt katab rohune maastik, kus kasvab hajusalt ka puid. Siin Kalahari lõunaserval on õhuvoolud üles kuhjanud põhja-lõunasuunalised luited, mis lainetavad vastu paljaid kvartsiitkünkaid.

Aastakümned põllumajandust on selle piirkonna segi paisanud ja nüüd on ähvardavalt lisandumas ka planeedi soojenemise peatamatud mõjud. Panaino ja Phakoago uuringutulemustest siinsete luiteasukate peidulise elu kohta saavad looduskaitsejuhtidele häiresignaalid, mis aitavad neil allesjäänud Kalaharit paremini kaitsta.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta augustikuu numbrist.

Tuhnikud – ujedad ööloomad nagu soomusloomadki – kaevavad urge ja murravad lahti kuumusest paakunud pinnast, et saada kätte termiite, kes rahuldavad enamiku nende toidu- ja veevajadusest. Hiljutine põud näitas, et kui kõrrelised surevad ja termiite jääb väheks, siis tuhnikud kuhtuvad.  Foto: THOMAS P. PESCHAK, NG
Rohtla-soomusloom väljub oma urust õhtupimedas ning sööb öö jooksul umbes 15 000 sipelgat ja termiiti – aastaga 5,5 miljonit. Putukate rohkus sõltub kõrrelistest – nende toitainevaeste liivade elustikku siduvast lõimest. Ilma suviste vihmadeta jääb rohelus ära.  Foto: THOMAS P. PESCHAK, NG
Tswalusse tuuakse 2020. aasta kevadel tähnikhüäänide klann. Kiskjate taasasustamine on tähtis kaitsealal tasakaalu hoidmiseks. 1990. aastatel asutatud Tswalu kaitseala on jäänuk looduslikust Kalaharist, mille on killustanud farmid, teed ning rauamaagi- ja mangaanikaevandused.  Foto: THOMAS P. PESCHAK, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706