Erkki Peetsalu: Kukkedest ja gladiaatoritest
Kord Bali saarel motorolleriga ringi sõites sattusime kõrvalisele külateele. Äkitselt muutusid külameeste muidu lahked pilgud altkulmu piidlevateks silmapaarideks. Rahvas tungles. Õhus oli ärevust, kahtlustamist, agressiivsust. Olime peale sattunud kukevõitlusele. Noad ja piigid kannuste küljes, õrri tati tigedaid kukkesid üksteisele kallale. Et lahkudes ise mitte nuga saada, tegime panused ja jäime ootama verise võitluse algust. Meie valitud soosik kaotas – kaotas elu. Lahkusime kiirelt ja käratult, nagu hajus laiali kogu see vilavate silmadega kukkede kamp.
Miskipärast meenus seal ammune Hollywoodi film börsimaakleritest – noortest kukkedest –, kelle võitlustanner meenutas kukevõitluse areeni, küll psühholoogilisemat ja suuremate panustega, ent põhiolemuselt sama. Jah, Indias ja paljudes Kagu-Aasia maades harrastavad kohalikud kukevõitlust. Muidugi mitte ise, vaid relvastatud võitluskukkedega. Muidugi on see keelatud, nagu ka kihlveod ja rahapanuste tegemine. Muidugi on see vägivaldne ja ohtlik, ja karistatav. Kuid kelle asi, kui saab meelt lahutada, sisemist ängi jahutada ja ehk isegi raha teenida, riskides kaotada kõik. Kunagi ei tea, kuidas läheb. Ja see ongi nende testosteroonist pungil meeste mängu ilu!
Selles numbris kirjutame, et muistset gladiaatorite võitlust on sageli kujutatud valesti. Vana-Rooma rikkad rahastasid vaatemänge, milles oli keskne koht võitlejal ja teatraalsusel, ning seda enam ka heal ettevalmistusel. Mida elulisem ja verd tarretama panev võitlusstseen, seda kaasahaaravam ja dramaatilisem. Ent Rooma kõrgklassile tähendas hea võitleja omamine – jah, just omamine – investeeringut. Erinevalt võitluskukest, kelle kaotus on omanikule peenraha, ei olnud rikkad roomlased huvitatud enda välja õpetatud orjast gladiaatori hukkumisest. Mäng pidi jätkuma, investeering tulu tootma.
Need jõud, kes rahastavad poliitilisi võitlusklubisid üle Eesti, pole kindlasti huvitatud ei oma gladiaatorite ega peost toidetud võitluskukkede hukkumisest. Ent mängu ilu on neilegi tähtis, mitte unistus vägivallatust kukevõitlusest.
Enamikule meist tundub praegusel ajal vastuvõetamatu, et üks inimene üldse võiks omada teist, ja koguni eesmärgiga sundida teda võitlema. Orjapidamine on õnneks jäänud inimkonna lastehaigusena ajaloo prügikasti. Kuid orjapidajalik mentaliteet ei ole meist kadunud. Kusagil korraldatakse ju siiani veriseid kukevõitlusi, rääkimata sellest, et massid elavad kaasa veris tele poksimatšidele, MMA võitlusele jm. Reklaame täis ekraanide vahendusel tarbime mitte üksnes filmivägivalda, vaid lausa vägivaldsete suunamudijate tegude ülekandeid reaalajas.
Meie siin satume ikka pealt nägema regulaarset kukevõitlust poliitilistes võitlusklubides: parteides, volikogudes, ja justkui eeskujuna ka meie rahva esinduskogus Toompeal. Me korrutame, et ei taha neid labaseid ja jämedaid vaatemänge näha, aga me ei tee midagi nende lõpetamiseks. Eesootava presidendiralli ja kohalike valimiste käigus võib ennustada tippgladiaatorite verist võitlust. Need jõud, kes rahastavad poliitilisi võitlusklubisid üle Eesti, pole kindlasti huvitatud ei oma gladiaatorite ega peost toidetud võitluskukkede hukkumisest. Ent mängu ilu on neilegi tähtis, mitte unistus vägivallatust kukevõitlusest.
Kellel raha, sellel jõud; kellel jõud, sellel võim; kellel võim, sellel seadus ja voli teha mida tahes ... Juba täitub poliitareen kangelase oreooli ihaldajatest. Isegi panuseid tegemata jätkub suur vaatemäng – ei tea, kas ajaloo inertsist, või on see meil veres.
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
