La Rinconada kullatöötlemise elavhõbedaaurud reostavad liustikku, mida hüütakse Uinuvaks Kaunitariks, ja selle tagajärjel ka vett, mida elanikud joovad ja söögitegemisel kasutavad. Pildil sätivad töölised liustikul voolikuid, mis juhivad sulavett asulasse.  Foto: CÉDRIC GERBEHAYE, NG

Karm kullapalavik kõrgmägedes

Peruu Andides käib meeleheite sunnil ohtlik ja mürgine kullajaht.

Viie kilomeetri kõrgusel Peruu Andides asuv La Rinconada on maailma kõrgeima asukohaga asula, troostitu paik, mille olemasolu sõltub tema ihatuima ressursi kulla kõrgest hinnast.

Kuna viimase 20 aastaga on kulla hind peaaegu neljakordistunud, on lumetipulise Ananea mäe varjus paiknevast kunagisest pisikesest külast saanud kontrollimatult vohav asula, kus väikekaevanduste sissepääse ja prügist ummistunud järve ümbritsevad tiheda kobarana laineplekist sarad. 5100 meetri kõrgusel võtavad läbilõikav külm ja hapnikunappus kohalikudki õhku ahmima, ja asula, kus elab umbes 30 000–50 000 ajutist elanikku, aga pole jäätmekogumissüsteemi ega kanalisatsiooni, ka lõhnab vastavalt.

Hukkunutega õnnetused sügaval Ananea mäe sees kaevanduste labürindis ja surmaga lõppevad kaklused on tavalised. Oma kulla maha müünud kaevureid on röövitud või isegi mõrvatud ja nende laibad jäetud kaevanduskäikudesse. Tapetud on ka naisi ja tüdrukuid, kelle on Peruu ja Boliivia suurematest linnadest siia meelitanud inimkaubitsejad, kes on võtnud ära nende dokumendid ning pannud nad tööle La Rinconada räpastes baarides ja bordellides.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Mitmel väikefirmal on luba Ananea mäe sees kaevandada ja üks firma annab seda lepingutega ositi edasi umbes 450-le tema osanike hulka kuuluvale inimesele, kes on moodustanud kooperatiive.

Enamikku nende lepingute alusel tegutsevaid kaevandusi peetakse mitteametlikuks – see tähendab, et nende töö-, ohutus- ja keskkonnakaitsetingimused ei vasta nõuetele, aga valitsus lubab neil tegevust jätakata, kui nad registreerivad end programmis, millega püütakse neid nõuetega vastavusse viia.

La Rinconada tingimused kahjustavad tööliste tervist ja mürgitavad Andide maastikku, aga see pole takistanud USA, Šveitsi ja teiste maade kullaostjaid ja -töötlejaid La Rinconada kulda ostmast, töötlemast ning kullakangideks ja eheteks muutmast. Selleks ajaks ei näita enam miski, et see kuld pärineb Peruu kehvasti reguleeritud kaevandustest. Rahvusvahelised püüded saada kõrgematele standarditele vastavatest kaevandustest pärit kulla eest paremat hinda pole La Rinconadale mõjunud.

Peruu antropoloog Victor Hugo Pachas, kes uurib Peruus ja teistes Lõuna-Ameerika riikides vohavat reguleerimata kullakaevandamist, näeb La Rinconada praeguses kullapalavikus irooniat.

„Selline väikesemahuline kaevandamine nagu La Rinconadas on Andides alati olnud kõrvaltegevus – põllupidajad või karjakasvatajad on käinud periooditi kaevandustes oma talusissetulekule lisa teenimas,“ ütleb Pachas tava kohta, mis tekkis Peruu Puno rajoonis, kus La Rinconada asub, juba vähemalt 19. sajandi alguses.

Tema sõnul kaebavad kullakaevurid alati, et kaevandused on ammendumas, „aga kulda ikka jagub veel. Kui tuleb aeg, mil seda jääb vähemaks, saab kaevandamisest jälle talunike kõrvaltegevus nagu vanasti.“

Nende mitteametlike kaevanduste käitajad ise sageli La Rinconadas ei ela ja jätavad igapäevatöö usaldusväärsele töödejuhatajale. Sellele inimesele alluvatel töölistel pole maagi kaevandamisel kasutada midagi tänapäevasemat kui dünamiit ja suruõhupuurid. Väikesed töötlemistehased purustavad maagi ja segavad seda elavhõbeda või tsüaniidiga, et kuld eraldada. Seejärel ostab ja müüb ning mõnel juhul ka ekspordib seda kulda maaklerite kett.

Töölepingud on enamasti suulised, töödejuhataja palkab töölisi olenevalt käsil olevast kullasoonest nädalaks kuni mitmeks kuuks. Töölised võivad saada toidu ja peavarju, mitte aga sotsiaaltagatisi ega palka. Selle asemel lubatakse neil töötada kaevanduses üks-kaks lisapäeva kuus ja leitud kuld endale jätta. Seda süsteemi hüütakse cachorreo’ks. Kui nad sel päeval midagi ei leia, on nad töötanud tasuta.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta juulikuu numbrist.

Kaks La Rinconada kaevurit ootavad, mis kohalik kulla kokkuostja nende vaeva eest maksab. Tavalise palga asemel lubatakse kaevuritel töötada üks-kaks lisapäeva kuus ja sel ajal leitu ise maha müüa. Seda süsteemi hüütakse cachorreo’ks.   Foto: CÉDRIC GERBEHAYE, NG
Veoauto kallutab maha kaevandusest toodud aherainet, kust naised, keda hüütakse pallaquera’deks (enamasti kaevurite naised, üksikemad või lesed), hakkavad otsima kulla jälgedega kamakaid. Nad töötavad karmi ilma käes, neil juhtub õnnetusi ja vahel ahistavad neid seksuaalselt töödejuhatajad, kes neil seal töötada lubavad.  Foto: CÉDRIC GERBEHAYE, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555