Erkki Peetsalu: Soe, kuum, kõrvetab ...
Aasta läbi suvesooja oodates ei jõua me siin Põhja-Euroopa ääremaal ära pahandada, kui keegi hakkab jälle rääkima kliimasoojenemisest ning kaasnevatest mõjudest. Tahaks need ütlejad lausa halvustavalt paika panna, sest meil ju ei paista soojenemist kusagil. Ja kui paistaks, tunduks lausa hästi, sest üksikud lämbed päevad, mille loodus meile kitsi käega jagab, mõjuvad ülekohtuselt vähestena isegi lõunanaabritega võrreldes, rääkimata ülejäänud maailmast.
Kuid seesama ülejäänud maailm on oma lämbete päevadega juba püstihädas, ja üha rohkem. Nii vähemalt teadlased ütlevad ning kuumade paikade elanikud kinnitavad. Meie parasvöötme kliimaolud erinevad mõistagi kardinaalselt lähistroopilise või troopilise kliimaga piirkondadest, kus inimesele elukõlbulikke paiku hakkab kiires tempos vähemaks jääma. Ekvaatori ümbruse põrgukuumusest ei taha mõeldagi. Sajandi keskpaigaks ennustatakse planeedi paljudele suurlinnadele suvist keskmist ööpäeva maksimumtemperatuuri, mille tingimustes on inimesel väga raske, et mitte võimatu elada.
Viimastel aastatel sagenenud ja ägenenud kuumalained, mis on halvanud elu ka mitmetes Tallinnast mitte väga kaugele jäävates Kesk-Euroopa linnades, saavad seda väidet ainult kinnitada. Just kuumalainete sagedus ja ulatus on kõigist neist kliimaohtudest, mida teadlased üleilmse soojenemisega seostavad – põud, meretaseme tõus, pikemad põlenguhooajad, tugevamad ja laastavamad orkaanid –, kõige ilmsemad.
Ehk on traditsioonilisest eluviisist pärinevatel tarkustel selles kuumenevas maailmas oluline koht, kui soovime leida viisi edasi kestmiseks.
Ilmselt paljud meist mäletavad lapsena mängitud otsimise mängu, kus vihjetena kasutati sõnu „külm“ ja „soe“. Mida külmem, seda kaugemal otsitavast – mida soojem, seda lähemal leitavale. Meie koduplaneet kui interaktiivne mänguväljak näitab justkui inimkonnale seda külm-soe mängu mängides kätte praeguse aja kõige pakilisemad murekohad. Neid otsustavalt lahendama asudes võiksime oma siinseid mänge veel pikalt ja pingevabalt jätkata, kartmata ülekuumenemist.
Kuumus iseenesest pole ju kaugeltki halb, vaid sobivas koguses hea ja eluks vajalik – elu andev, puhastav, tervendav. Nii nagu maailma ühest kuumemast paigast, Iraani kõrbest, kirjutame selles numbris ka Lõuna-Eesti ühest kuumemast paigast: suitsusaunast. Need kuumuse kaks äärmuslikku väljendust viivad meid erineval moel traditsioonilise eluviisi juurde. Suitsusaunakombestik kannab lõunaeestlaste vaimset pärandit; laienev kõrb viitab aga progressiivse maailma eemaldumisele traditsioonilisest eluviisist. Lõputule majanduskasvule suunatud müügieesmärkide, Exceli-tabelite ja kasumiralli mullis kuumenev maailm on läbi kärsatamas kogu planeedi ökosüsteemi.
Targemad ütlevad, et just praegu on inimkonna käes viimane hetk koduplaneedi ülekuumenemist peatada, enne kui globaalse kliimasoojenemise protsess muutub pöördumatuks. Ehk on traditsioonilisest eluviisist pärinevatel tarkustel selles kuumenevas maailmas oluline koht, kui soovime leida viisi edasi kestmiseks – oma elukorralduse ümbertegemiseks, kogu inimkonna olemise ümbermõtestamiseks.
Suitsusaunas käik aitab rahuneda ja lööb pildi selgeks. Läämi sanna!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
