KÜÜRVAALADE ESKORT. Küürvaalaema ja -poega saadavad kaks isast. Isased eskordivad poegadega emaseid, lootes olla järgmised, kes saavad emadega paarituda. Poegade piiksuvad häälitsused on vaiksed, sosina moodi, võib-olla selleks, et vaenlased neid ei kuuleks. Täiskasvanud isased laulavad madalate kurguhäälsete oiete ning kõrgete huigete ja kriisetena.  Foto: BRIAN SKERRY, NG

Vaalad on meie moodi

Selgub, et mõnedel vaalade ja delfiinide rühmadel on oma dialekt, oma toidusedel ja omad kombed – kultuurilised erinevused, mida kunagi peeti ainuomaseks inimesele.

John Ford tahtis näha maailma vaala pilguga. Ühel 1978. aasta suvepäeval kihutas mõõkvaalade kari Kanada Briti Columbia vetes Vancouveri saare klibuse ranna poole. Noor bioloog Ford oli kalipso ja hingamistoruga ootel. Tontlik mustvalge protsessioon tuhises edasi nagu rühm allveelaevu, madalalt ja kiirelt. Ford tõmbas maski pähe ja libistas end merre. Kui sügavust jäi veel vaevu kolm meetrit, võtsid vaalad hoo maha ja keerasid end külili. Kehad pooleldi veest väljas ja sabalehvik hoogsalt vehkimas, hakkasid nad keerutama ja siplema. Kõik hõõrusid oma külgi ja kõhtu vastu klibust põhja, nii nagu grisli kratsib end vastu mände.

Nüüdseks on 66-aastane Ford uurinud mõõkvaalu – suurimaid delfiinlaste sugukonna hammasvaalu – üle 40 aasta. Pärast toda esimest veealust pilguheitu on ta näinud sama nähtust, rannal hõõrumist, lugematuid kordi. Ta ei oska kindlalt öelda, miks vaalad nii teevad. Ta kahtlustab, et see on mingisugune sotsiaalsete sidemete tugevdamise vorm. Aga teda on pikka aega painanud üks suurem küsimus: miks need mõõkvaalad seda teevad, aga neist vahetult lõuna pool elavad ja nendega peaaegu identsed naabrid ei tee.

Rannal hõõrumine on selles asurkonnas tavaline. Seda asurkonda nimetatakse põhjapoolseks, sest suviti ja sügiseti elavad nad Mandri-Kanada ja Vancouveri saare vahelistes sisemeredes. Nende lõunanaabritel, kes elavad Kanada ja minu koduosariigi Washingtoni piirile jäävates vetes, pole seda rituaali kunagi nähtud.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Washingtoni ehk lõunapoolsetel mõõkvaaladel on seevastu omad tavad. Näiteks „tervitustseremooniad“: nad võtavad tihedate ridadena vastamisi ja seejärel hakkavad vee all üksteise vastu hõõruma ja häälitsema. Põhja pool on see üliharuldane. Lõunapoolsed on ka õhulembesed: hüppavad keeruga veest välja ja teevad veepinnal järjestikuseid kõhuli hüppeid. Põhjapoolsetel näeb seda märksa vähem. Mõnel aastal nügivad lõunapoolsed surnud lõhilasi peaga enda ees. Põhjapoolsed mitte: nemad taovad aeg-ajalt päid vastamisi nagu lumelambad. „Nad lihtsalt ujuvad teineteise poole ja põrkavad kokku,“ kirjeldab Ford.

Kummalgi rühmal on isegi oma sõnavara. Põhjapoolsed toovad kuuldavale pikki kimedaid metalseid kiunatusi, mis meenutavad õhupalli tühjenemise heli. Lõunapoolsete repertuaaris on ahvikriisked ja hanede kaagatused. Fordi treenitud kõrvale kõlavad nende kahe asurkonna helikõrgused ja intonatsioonid sama erinevad nagu mandariini ja suahiili keel.

Igas muus olulises mõttes aga on need kaks asurkonda eristamatud. Nad elavad mitu kuud aastas kõrvuti. Nende elualad on osaliselt kattuvad. Mõõkvaaladel on maailmas palju teisendeid, aga need kaks asurkonda on geneetiliselt peaaegu identsed. Samuti võivad maailma eri paikade mõõkvaalad erineda toitumiselt. Mõned söövad haisid, pringleid, pingviine või merisarvikuid. Patagoonias viskuvad mõõkvaalad kivistele randadele ja napsavad sealt hülgepoegi. Antarktikas uhuvad nad sukelhülgeid jääpankadelt alla: tekitavad kambakesi laineid, mis ujutavad jääpanga üle ja lükkavad nende lõunasöögi vette. Ent siinsed mõlemad asurkonnad on kalatoidulised ja söövad põhiliselt ühtainsat liiki: kuninglõhet ehk tšavõõtšat.

Kuidas saavad kaks sisuliselt samas kohas elavat rühma olla geneetiliselt sarnased, aga kõneleda ja käituda nii erinevalt? Ford ja paar kolleegi söandasid aastaid ainult sosinal rääkida, millele see paradoks viitab. Kas on võimalik, et neid keerukaid sotsiaalseid loomi ei juhi ainult pärilikud instinktid? Kas mõõkvaalad annavad edasi ainuomaseid tunnuseid, mida mõjutab miski muu kui keskkond või DNA? Kas vaaladel võib olla eri kultuure?

Juba see oletuski tundus pühaduseteotusena. Antropoloogid olid pikka aega pidanud kultuuri – võimet sotsiaalsete suhete kaudu teadmisi koguda ja edasi anda – inimese eritunnuseks. Kuid teadlased olid kirjeldanud, kuidas laululinnud õpivad dialekte ja annavad neid põlvest põlve edasi, ja Ford pakkus välja, et sama võivad teha ka mõõkvaalade rühmad. Siis hakkas ta kuulma, mida olid avastanud bioloogid, kes uurisid kaugel eemal üht teist looma: kašelotti. Nad olid kogunud tõendeid, et mõnede vaalaliikide käitumis- ja suhtlemisviisid olenevad sellest, kuidas nad üles kasvavad. Paistis, et neil vaaladel võib olla mitmesuguseid traditsioone, nii nagu osa inimesi sööb söögipulkadega ja osa kahvliga.

Praegu arvavad paljud teadlased, et mõnedel vaala- ja delfiiniliikidel on nagu inimestelgi eri kultuure. Sellest nähakse märke Galápagose ja Kariibi piirkonna kašelottidel, Vaikse ookeani lõunaosa küürvaaladel, Arktika valgevaaladel ja Vaikse ookeani kirderanniku mõõkvaaladel. See võimalus sunnib uutmoodi mõtlema mõnede vaalaliste evolutsioonist: kultuuritraditsioonid võivad soodustada vaaladel geneetilisi nihkeid ja viia olemuslike muutusteni. Aga ühtlasi muudab see meie ettekujutust sellest, mis meid neist vee-elukatest eristab. Vaalade kultuur näib raputavat kauaseid arusaamu meist endist.

Inimene on nartsissistlik liik. Me oleme läbi aegade vaadanud loomi läbi omaenda käitumise prisma ja teisalt keeldunud tunnistamast meie vähimaidki sarnasusi. Vaalade kohta peab see eriti paika. Neid nähakse sageli kas peaaegu inimestena või meiega kõike muud kui sarnasena. Me kas antropomorfiseerime või rõhutame enda ainulaadsust. Mõistagi pole kumbki täiesti õige.

Vaalad elavad võõras kohas, mida me alles hakkame tasapisi mõistma. Raske on ette kujutada kodu, mis meie omast veel rohkem erineks. Süvaookean on universum, millest me oleme näinud väiksemat osa kui Kuu pinnast. Seal on mägesid ja jõgesid, aga vähe piire. Seal liigutakse ka vertikaaltasapinnal. Seal on nii pime, et nägemismeelest pole eriti kasu. Suhteid luuakse helide kaudu.

Samal ajal kui me kulutame miljardeid võõraste eluvormide otsimisele kosmosest, õpime siinsamas kodus lainetealuseid mõistatusi lahendades tundma võõraid, kes on meiega sarnasemad kui me arvasime. Vaalad oma liitude, keerukate vestluste ja järglaste eest hoolitsemise viisidega tunduvad kõhedust tekitavalt tuttavad.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta maikuu numbrist.

KLANNIKEEL. Need Kariibi mere Dominica saare ümbruses elutsevad kašelotid kuuluvad klanni, millel on oma kultuur. Kašelotid suhtlevad plõksuvate häälitsuste abil, mille muster meenutab morset, ja igal klannil on oma dialekt.  Foto: BRIAN SKERRY, NG
OSKUSTE ÕPPIMINE. Küürvaalaema ja -poeg liuglevad ühes Tonga Vavaʽu saare lahes üle rahu. Suvel käisid nad koos paari tuhande täiskasvanud küürvaalaga Antarktikas end krilliga nuumamas ja seejärel naasid paaritumishooajaks Vaikse ookeani lõunaossa. Teel õpivad pojad matkima täiskasvanute toitumismeetodeid ja muid käitumisi.  Foto: BRIAN SKERRY, NG
TOITUMISSTRATEEGIA. Alaska rannikuvete küürvaalad teevad toidu hankimisel meeskonnatööd: piiravad heeringad segadusse ajava mullikardinaga sisse ja seejärel sööstavad alt üles, suu pärani. See uuendus arenes välja omaette rühmadel, aga on nüüdseks laialt kasutusele võetud.  Foto: BRIAN SKERRY, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Reklaamiosakond
ReklaamiosakondTel: 667 0105