Sügavike aardekütt Bob
Robert Ballardit võidakse küll kõige rohkem tunda Titanicu leidjana, aga teadus- ja kultuuriaarete jahtimine on talle eluaegne ekspeditsioon.
„Kui lennuk oleks seal, oleks ta seda näinud,“ ütleb Robert Ballard neljameetrise robotpaadi kohta, mille ta on oma 64 meetri pikkuselt uurimislaevalt Nautilus vette lasknud.
Ta istub Nautilusel oma kajutis ja osutab arvutikraanile, kus on lahti merepõhja kaart. Selle veealuse kaardi tegi toosama lehviksonariga varustatud kaugjuhitav robotpaat oma tiirudel ümber korallrahu, mis ümbritseb Vaikse ookeani kauget saart Nikumarorot, mille juurest Ballard otsis Amelia Earharti lennukit Lockheed Electra 10E.
Rohkem kui 40 aastat pärast hüdrotermide ja mustade tossutajate avastamist, 30 aastat pärast Titanicu leidmist ja ligi 20 aastat pärast John F. Kennedy Teise maailmasõja aegse patrullkaatri leidmist on 78-aastane National Geographicu uurija Ballard ikka veel ametis merede suurte mõistatuste lahendamisega. Amelia Earhart jäi kadunuks oma katsel lennata esimese inimesena ümber maakera piki ekvaatorit ja on olnud teadmata kadunud üle 80 aasta. Enne seda 2019. aasta ekspeditsiooni oli Ballard kuulutanud, et kui Earharti lennuk on Nikumaroro lähedal, leiab ta selle üles.
„Me tegime kogu kupatuse,“ ütleb ta üle Nautiluse masinate mürina, kui laev saarest eemaldub. Ballard on tema kohta ebaiseloomulikult vaikne, tal on selja taga intensiivne periood täis hilisõhtusi vahte ning silmi kurnavat sonarisignaalide ja veealuste videokaadrite uurimist. Varsti aga pöörab ta end toolil ringi, et ekraanil paistvaid kujutisi selgitada. Ballardi töölaua kohal ripub Jules Verne’i raamatu „20 000 ljööd vee all“ illustratsioon inimestega võitlevast hiidkalmaarist. Ballardist vasakul on telemonitor, mis on ühenduses tema osalusel loodud allveerobotitega ja täidab ookeanisügavustesse avaneva illuminaatori ülesannet.
Earharti lennukit otsis Ballard oma tavalise järjekindlusega, võttes luubi alla 7,5 kilomeetri pikkuse Nikumaroro saare loodeserva, kus ühel 1937. aasta fotol paistis rahult välja ulatumas miski, mis meenutas Electra telikut. Droonid suunasid oma kaamerad rahu kohal murduvatele lainetele, robotpaat uuris merd kuni 230 meetri sügavuseni ja allveerobotid Hercules ja Argus kammisid künklikku merepõhja ligi 1500 meetri sügavuseni. Nautilus sõitis oma lehviksonariga viis tiiru ümber saare, robotpaat kolm tiiru ja droonid ühe. Ballard ja tema meeskond jälgisid seda kõike laeva monitoridest.
Earharti lennukit nad ei leidnud.
„Me tõepoolest üritasime,“ ütleb Ballard, juhtides samas tähelepanu sellele, et Titanicu avastamine 1985. aastal oli otsijate kolmas katse seda ookeani-liinilaeva leida ja et natside suurima lahingulaeva Bismarck leidmiseks 1989. aastal kulus tal kaks ekspeditsiooni. „Mõnikord panen ma hoobilt täppi,“ ütleb ta. „Mõnikord on vaja ...“
Ta vahetab käiku. „Ma õppisin palju,“ jätkab ta. „Elimineerisin võimalusi. Tore oli.“
Ballard ei lase tagasilöökidel – või õigupoolest peaaegu mitte millelgi – endal hoogu maha võtta. Aga pärast 157 ekspeditsiooni teeb mees, kes süvamereuurimist rahvale tutvustas, natuke kokkuvõtteid. Sel kevadel ilmub tal mälestusteraamat ja esilinastub dokumentaalfilm, mõlemad National Geographicu kaudu. Tema sihtasutusel Ocean Exploration Trust on järgmiseks kümneks aastaks rahastus olemas, ükskõik, kas ta on ise tüüri juures või mitte.
„Olen hakanud oma maailmast tagasi tõmbuma,“ ütleb ta. „Lasen oma aju lõdvaks, mis on hirmutav.“
Kui Ballard oli 12-aastane, nägi ta filmi „20 000 ljööd vee all“, kus salapärane kapten Nemo rändab kõrgtehnoloogilise allveelaevaga Nautilus mööda maailma meresid. „See lummas mind,“ ütleb Ballard. Ta oli veetnud lapsepõlve Lõuna-Californias rannalt asju otsides, kala püüdes ja surfates, aga tal polnud kunagi pähe tulnud, et ookeani pinna all asub terve omaette maailm. Poiss rääkis vanematele, et suurena tahab ta saada kapten Nemoks.
Teekond unistusest selle täideviimiseni ei kulgenud aga libedalt.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta maikuu numbrist.