Austraalia Suure Vallrahu osa Opal Reef sai 2016. ja 2017. aastal kannatada, kui ookeanivesi purustas soojarekordeid. „Endised kirevad korallid olid hallid varemed, peaaegu surnud – kliimamuutuse loodud skelettskulptuur,“ ütleb David Doubilet. Et näidata, mida kliimamuutus rahudele teeb, läksid nad Jennifer Hayesiga tagasi mõnele kaunile rahule, mida olid varem pildistanud.  Foto: DAVID DOUBILET JA JENNIFER HAYES, NG

Päästame rahud: "ookeaniaednike" plaan

Kuna kliimamuutus soojendab ookeane ja tapab kõikjal maailmas koralle, üritavad teadlased kõigest väest tundlikke rahusid kaitsta ning aretada vastupidavamaid koralle.

Sukeldujad hõiskasid oma näomaskidesse ja vehkisid rõõmust käte-jalgadega. Oli 2020. aasta august. Merebioloog Hanna Koch oli koos oma kolleegidega Mote’i Merelaborist ja Akvaariumist passinud nelja meetri sügavusel ühel Florida Keysi rahul ja oodanud. Vahetult enne keskööd hakkas kogu rahu korallidelt otsekui kuuldamatu plahvatuse peale kerkima tibatillukesi roosakasoranže seemne- ja munarakutombukesi, nii et meri muutus täpiliseks nagu täpitehnikas maal.

Teadlaste rõõmutants pani luminestseeriva fütoplanktoni nende ümber meres elektrisiniselt sädelema. „Me oleksime nagu tekitanud endale ilutulestiku,“ ütleb Koch. „See oli imeline.“

See äkiline plahvatus on paljude rahusid moodustavate korallide tüüpiline sigimisviis ja toimub harilikult kord aastas ühel suveööl, paar päeva pärast täiskuud. Kõikjal Florida rahudel heidavad eri liikide korallid kuufaaside, veetemperatuuri ja päeva pikkuse järgi ajastatud hetkel korraga vette triljoneid seemne- ja miljoneid munarakke. See orgia suurendab geneetilist mitmekesisust ja tagab, et väike osa munarakkudest viljastuvad, laskuvad vastsetena rahule ja panevad aluse uuele põlvkonnale.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

See polnud aga tavaline kudemine. Need korallid – liigist Orbicella flaveolata, keda loetakse USA-s ohustatuks – olid Mote’i teadlased rahude taastamise projekti raames laboris kasvatanud ja 2015. aastal merre „istutanud“. „Istutatud“ korallid osutusid julgustavalt vastupidavaks: nad elasid üle 2015. aasta masspleekimise, 2017. aasta 4. kategooria orkaani ja kaks aastat hiljem haiguspuhangu. Nad jõudsid suguküpsuseni mitu aastat varem kui nende metsikud liigikaaslased ja neist said esimesed taastatud rahnkorallid, kes meres kudesid.

Teadlastele, kes üritavad kõigest väest päästa koralle kliimamuutuse ja muude inimtekkeliste survetegurite laastava mõju käest, oli see oodatud verstapost. Enam kui 800-st teadaolevast rahusid moodustavate korallide liigist üle veerandi on Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul ohualtid, väljasuremisohus või kriitilises seisundis ja IUCN hoiatab, et koos temperatuuri tõusuga kasvab ka korallide väljasuremisoht.

Ligi 40 aastat tagasi nägi Austraalia Southern Crossi Ülikooli mereökoloog Peter Harrison esimest korallide masspleekimist. Ta oli Suurel Vallrahul Magnetic Islandi lähedal sukeldumas, kui talle avanes jahmatav vaatepilt. „Rahu oli nagu tervete korallide ja pleekinud korallide lapitekk, nagu algusjärgus kummituslinn,“ ütleb ta. Vaid mõni kuu varem oli see koht kihanud kirevavärvilisest troopilisest elust.

„Paljud neist sadadest korallidest, kelle ma hoolikalt märgistasin ja jälgimise alla võtsin, surid lõpuks ära,“ räägib Harrison. „See oli šokeeriv ja tegi mulle selgeks, kui õrnad need korallid tegelikult on.“

Korallid elavad sümbioosis fotosünteesivate vetikatega, kes elutsevad nende kudedes ja varustavad neid vajalike toitainetega (ja annavad neile värvi). Kõrge temperatuur ja muud stressorid võivad aga muuta vetikad mürgiseks. Kui see juhtub, võivad nad surra või korall võib nad välja heita. Seda nimetatakse pleekimiseks, sest nähtavale jäävad koralli läbipaistvad koed ja valge lubiskelett. Kui korall oma sümbioosi vetikaga taastada ei suuda, sureb ta nälga või haigustesse.

Kahjustusi, mida Harrison 1982. aastal nägi, nähti samal ja järgmisel aastal ka paljudel teistel Vaikse ookeani rahudel. 1997. ja 1998. aastal muutus see nähtus ülemaailmseks – suri umbes 16 protsenti maailma korallidest. Soojenemise, reostuse, haiguste, ookeani hapestumise, invasiivliikide ja muude stressorite tõttu on Harrisoni kummituslinnad hoogsalt levimas.

Teadlased oletavad, et umbes 40 aastat tagasi toimus ränki pleekimisi ligikaudu 25 aasta tagant, nii et korallidele jäi taastumisaega. Nüüd tulevad uued korrad rutem peale, umbes kuue aasta tagant, ja kohati võib masspleekimine varsti muutuda iga-aastaseks.

„Kõige tähtsam on võidelda kliimasoojenemise vastu,“ ütleb merebioloog Terry Hughes Austraalia James Cooki Ülikoolist. „Muidu jäävad rahud ikka surema, ükskõik kui hästi me vett ka ei puhasta.“ 2016. aastal, mis oli üks järjestikustest soojarekordi aastatest, pleekis 91 protsenti Suure Vallrahu rahudest.

Korallrahu on täis muusikat. Ja liikumist. Pehmete korallide õõtsumist, krevettide võbinat, kalade näkkimist ja krabide sibamist saadavad klõpsud ja naksud, kriiksud ja kurinad. Õõnsustest pistavad päid välja mureenid otsekui pärani suuga käpiknukud. Riffhaid jagelevad suutäie pärast, seepiad uudistavad ringi ja pistavad siis äkki plehku. Rahud oma sarvkorallitihnikutega ja suuri roosa või rohelise glasuuriga torte meenutavate rahnkorallidega, mille astmeid kaunistavad pitsilised veenuslehvikud, kaelusussid ja lehvikussid, on fantastilised – lennukad lavakujundused iga päev korduvale draamale. Igast nukatagusest lehvitavad oma uimi, küüniseid või haarmeid multifilmilikud olendid, igaüks kaitsmas enda tillukest paika maailmas.

Kümmekond aastat tagasi veetsin nende seas 15 uskumatut päeva, sukeldusin koos fotograafide David Doubilet’ ja Jennifer Hayesiga Suurel Vallrahul. Artikkel, mille ma National Geographicule kirjutasin, ülistas Suurt Vallrahu ja lõi häirekella: me võime sellest imelisest paigast ilma jääda. Looduskaitsebioloogi taustaga ajakirjanikuna muretsesin ökosüsteemide hävimise pärast, sukelduja ja merelembina kartsin märksa sügavamat kaotust. Nii et kui ma nägin hiljutisi fotosid rahudest, kus me tookord sukeldusime – mõned on nüüd vetikasse kasvanud rusuväljad –, hakkasin seda liikumatust ja vaikust ette kujutades nutma.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta maikuu numbrist.

Tumoni laht, Guami saar 2005. aastal.  Foto: DAVID DOUBILET JA JENNIFER HAYES, NG
Tumoni laht, Guami saar 2017. aastal.  Foto: DAVID DOUBILET JA JENNIFER HAYES, NG
Suur Vallrahu 2009. aastal.  Foto: DAVID DOUBILET JA JENNIFER HAYES, NG
Suur Vallrahu 2018. aastal.  Foto: DAVID DOUBILET JA JENNIFER HAYES, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Reklaamiosakond
ReklaamiosakondTel: 667 0105