Erkki Peetsalu: Päästetud toit
Osalesin mullu ühel keskkonnateemalisel koolitusel, kus pakuti väga maitsvat toitu. Uurides kokalt, kuidas toit on valmistatud ja kust pärineb tooraine, sain üllatava vastuse – see on päästetud toit. Pärast mu küsivat pilku lisandus napp täpsustus: „Enamik tuli prügikastist.“
Klõnks … neelatasin korra, ja sõin edasi. Toit käis natuke suus ringi, kuid maitses endiselt hästi. Kuigi, jah, korraga oli sellele lisandunud veel mingi maitse. Püüdsin endamisi mõistatada, mis maitse see on. Sain aru, et see ei olnud prügikasti maitse ega roiskunud toidu maitse, kuid midagi seal justkui oli? Edasi juureldes mõistsin, et see maitse oleks otsekui seotud mingi tundega: nagu teadmatuse maitse, segatuna kahtlustest ja küsimustest, ehk isegi pisikesest hirmust, et mida ma ikkagi söön ja kas see on tervislik. Veel märkasin huvitava tähelepanekuna, et lisamaitse ilmutas end mitte maitsemeelte kaudu mu keelel, vaid tundus asuvat kusagil mujal, otse ajus …
Ma teadsin ju küll, et inimesed käivad prügikastidest toitu otsimas, kuid milline süsteem-kord-hierarhia kogu selles tundmatus maailmas valitseb, ei osanud ettegi kujutada. Veel vähem olin ma mõelnud, et võiksin kunagi ka ise prügikastist pärit toitu süüa.
Päästetud toit – mida see ikkagi tähendab? Koolituse järgmise söögikorra käigus sain meisterkokalt rohkem teada, kust see toit on päästetud ehk millistest prügikastidest ja millal, samuti millised toorained antud toidukorra menüüs moodustavad päästetud toidu, millist toitu on võimalik kõige sagedamini poekettide prügikastidest saada ning kuidas toidu päästmine üldse käib. Ma teadsin ju küll, et inimesed käivad prügikastidest toitu otsimas, kuid milline süsteem-kord-hierarhia kogu selles tundmatus maailmas valitseb, ei osanud ettegi kujutada. Veel vähem olin ma mõelnud, et võiksin kunagi ka ise prügikastist pärit toitu süüa.
Tunnistan, et minu jaoks oli olnud prügikastitoidu teema natuke hirmutav. Võib-olla isegi tabuteema, sest ma pole kunagi mõelnud, et võiksin jõuda oma elus sellisesse seisu, mis sunnib mind minema prügikastist toitu otsima. Ja korraga osalesin koolitusel, kus maksin toiduraha selle eest, et ära visatud toitu süüa! Selle mõttega harjumine võttis mul pisut aega, sealsamas, kuid koolituse teiseks päevaks olin päästetud toidu söömise mõtte enda jaoks nii hästi ära seedinud, et läksin kokalt küsima prügikastist toodud banaane ja muid puuvilju. Sest see oli täiesti puhas ja korralik toit.
Korraga ei olnud päästetud toidu söömises, ka kuumtöötlemata kujul, minu jaoks enam midagi imelikku. Ja korraga hammustasin läbi, et see lisamaitse, mida ma esimesel söögikorral päästetud toidust teada saades tundsin, oli hirmu ja teadmatuse, eelarvamuste, süütunde ja alaväärsuse maitse. Kõigi nende allasurutud tunnete ja ka kaastunde maitse, mida ma seostasin prügikastidest toitu otsivate inimestega, kuid mis päästetud toidu söömisega minus endas esile kerkisid. Ma mälusin need tunded korralikult läbi. Hiljem, kui mu gümnaasiumis õppiv poeg viis koos klassikaaslastega läbi osaluseksperimenti koolilehe jaoks ja läks ööpimeduses Tartu toidupoodide juurde prügisukeldumist tegema, elasin ma talle väga kaasa. Reportaaž, mis neil sellest sündis, liigutas mind hingepõhjani.
Toiduraiskamine on ulatuslik ja lahendamist vajav teema. Mina olen väga tänulik selle isikliku avardava kogemuse eest. Nii me kõik õpime, minusugused ka. Teeme Ära talgupäeva ja Rohetiigri eestvõttel pööravad paljud inimesed ja organisatsioonid maikuus tähelepanu toiduraiskamise vähendamisele. Me saame kõik selle heaks palju ära teha, seeläbi hoiame kokku tohutult ressursse ning teeme heateo oma koduplaneedile. Aitäh sulle ka!
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
