Kus tuld, seal mürgist suitsu
Katastroofilistest maastikupõlengutest pärit õhusaaste suurenedes uurivad teadlased, mida see suits sisaldab – ja mida see teeb meie tervisele.
Ühe juulikuise ränduri autol läks kusagil Põhja-California maakohas rehv puruks. Metallvelje serv kriipis vastu asfalti. Sädemed süütasid tulekahju, mis tormas läbi kuiva metsa, keerdus tuletornaadodeks ja levis tuhandetele hektaritele, kasutades kütusena kõike, mis teele jäi. Kui põleng hüppas üle Sacramento jõe ja võttis suuna Reddingi linnale, seadis Keith Bein valmis oma uue varustuse: treileri, mille peal on kaks väikest elektriautot, ohtralt voolikuid ja seadmeid ning valge riistapuu, mis meenutab miniatuurset majakat.
Bein töötab Reddingist umbes 240 kilomeetrit lõunas California Ülikooli Davise linnakus atmosfääriteadlasena. Selleks ajaks, kui ta haakis treileri oma pikapi külge ja hakkas sõitma põhja poole, oli 2018. aasta Carri põleng – need sädemed süttisid Carri elektrijaama lähedal – juba üks California ajaloo suuremaid maastikupõlenguid. Hukkunud oli kuus inimest, kaks neist tuletõrjujad. Tuli neelas puid, rohumaid, mägimajakesi, jalakäijate sildu, laternaposte, tarasid, pargitud autosid. Reddingi servas oli just maha põlenud eeslinn nimega Lake Keswick Estates, sajad eramud koos kõige juurdekuuluvaga: isolatsioonimaterjalide, sindlite, külmkappide, värviga.
Ja igal pool ümbritses Carri põlengu üüratut trajektoori suits, mis voogas, kattis tekina, levis leekidest tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kõigest, mis saastab õhku, mida me hingame, huvitab Beini enim just maastikupõlengute suits.
Ta tahab mõista, mida see täpselt sisaldab, kuidas selle keemiline koostis põlenguti erineb ja mida käesoleva sajandi enneolematud hiigelpõlengud tähendavad globaalsele õhusaastele ja inimese tervisele. USA lääneosariikides ja Austraalias oli 2018. aasta põlengute suuruselt ja arvult kogu ajaloolise aja kõige hullem aasta – kuni 2020. aasta selle varju jättis.
„Varem juhtus selliseid sündmusi, tohutuid maastikupõlenguid, mis mõjutavad su enda elu, nii umbes kord eluaja jooksul,“ ütleb Bein. „Nüüd on neid igal suvel. See on suur tervishoiuprobleem.“
Seal ta siis nüüd oli, Lake Keswick Estates’is, kus maapind oli söestunud, elanikud evakueeritud ja majad tervete kvartalite kaupa maha põlenud, järel vaid suitsevad ahervaremed. Ta toestas treileri ja lülitas sisse tolle riistapuu, mis tegelikult on keerukas õhupump ja sensor. Ta tõmbas elektriautodest – millest kogu seadmestik saab laetavat elektrit – välja voolikud ja monitorid. Silmad ja nina kipitasid. „Kujuta ette, et istud lõkke ääres, kui tuul muudab suunda ja puhub sulle suitsu otse näkku,“ võrdleb Bein. „Täielik õudus.“
Tema tööks aga ideaalne. Leegid olid küll edasi liikunud, kuid Bein ja teised teadlased teadsid, et ka hõõgumine tekitab väga mürgist suitsu. Nad teadsid, et nii paljude elumajade ehitamine metsikute alade keskele ja kõrvale on loonud elurajoonid, mis on taskukohased ja maalilised – ning kaitsetud, kui soojenev kliima kuivatab metsad tulehakatiseks. Nad nimetavad selliseid paiku loodusmaastiku ja linna kokkupuutekohtadeks, inglise keeles wildland-urban interface ehk WUI. Nad teavad, et hiigelsuured WUI põlengud tekitavad hiigelsuurt WUI suitsu: põleva maastiku suits ja põlevate hoonete suits ühinevad mürgiseks seguks.
Mida see segu tegelikult sisaldab? Ja mis inimeste ja teiste loomadega juhtub, kui nad selliste üüratute tulemöllude suitsu sisse hingavad? Meie püüetes õhusaastet mõista ja vähendada muutuvad need küsimused üha pakilisemaks, ja vastuseid leida on raskem kui võiks arvata.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta aprillikuu numbrist.
