Erkki Peetsalu: Uus võtmekimp
Kriidi lõhn ja maitse, mis mõnelegi meist on jäänud kooli ajast meelde, pole võrreldav tahvli ees seismise tundega, mida mäletab igaüks. Kuidas tunnevad end tahvli ees seistes aga õpetajad, näeme selles numbris ilmuvast tahvlijoonistuste loost. Fotolugu Rosma waldorfkooli õpetajate tahvlimaalidest kõneleb loovusest ja koostööst, ja millestki veel.
Pühendumusest ennekõike. Sisemine hoiak, millega ühe väikese Lõuna-Eesti kooli õpetajad oma õpilasi aine juurde juhatavad, väljendub neis imepärastes tahvlimaalides – inspireerivates visuaalsetes jutustustes, mis ekraaniderohkes maailmas mõjuvad kui värske tuuleõhk. Ometi on see sada aastat vana pedagoogikasuund kasutanud õppetöös tahvlimaale kogu aeg, ja eks tahvlijoonistusi leiab teistegi koolide tahvlitelt, ka tavakoolidest. Eesliitega „tava-“ ei saa aga ühtegi kooli ilmselt peagi enam nimetada, sest kõik õppeasutused otsivad võtit, kuidas õppureid rohkem inspireerida.
Kui Eestimaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, kinnitas sadakond inimest, et virtuaalsed loometalgud andsid neile uue võtme. Ühiselt läbiti kogukondlik arenguhüpe nii digipädevuste kui ka koostööoskuste juurutamiseks uutes oludes.
Koroonasuletuse kollektiivses arengukatlas õpime me kõik uut moodi toimima. Mõneti võiks seda ühist õppimist tähistada sõnapaariga „sotsiaalne innovatsioon“. Just selles suunas on maailm liikumas, tuues kokku erinevad põlvkonnad ja eri ühiskonnagrupid elulistele kitsaskohtadele lahendusi otsima. Eestis on sotsiaalse innovatsiooni huvitavaks katsepolügoniks osutunud Lõuna-Eestis peetavad loometalgud „Vunki mano!“. Pandeemia tagajärjel on loometalgudki pidanud ajaga kaasas käima ja sammhaaval veebi kolima. Kui varasematel aastatel said osalejad 48-tunnise häkatoni formaadis kokku ühises ruumis, siis mullusuvised loometalgud toimusid osaliselt ekraanide vahendusel ja viimatised, arvult viiendad, juba täielikult veebis. Aasta eest ei oleks keegi julgenud mõelda, et virtuaalsed loometalgud on üldse võimalikud. Nüüd, kui Eestimaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud, kinnitas sadakond inimest – korraldajad, osalejad, mentorid ja toetajad –, et loometalgud andsid neile uue võtme. Ühiselt läbiti kogukondlik arenguhüpe nii digipädevuste kui ka koostööoskuste juurutamiseks uutes oludes.
Nii nagu laste silme all kriidiga joonistatud tahvlimaal sütitab neis huvi õppeaine vastu, loob seoseid ja toob avastusi, nii toimub loomine ka elektroonilistel tahvlitel. Neis erinevates virtuaalsetes töökeskkondades, mida juba väga paljudes organisatsioonides iga päev pruugitakse ja mida ka loometalgutel kasutati, sünnivad osalejate kaasabil probleemide või ideede kirjeldused ning lahendusteekondade kaardistused. Eesmärk on üks: visualiseerida keerukaid protsesse, inspireerida avastama ja tulemuslikku koostööd tegema.
Inimkonnana oleme sisenemas arengujärku, kus tuleb ühiselt hakata lukust lahti keerama kõige keerulisemaid mõistatusi, mis puudutavad meie maailma ja elukorraldusega seotud muutusi. Mõistes, et oleme piiratud ressurssidega planeedi asukad, hakkama ümber mõtestama oma positsiooni siin maamunal, ja üheskoos peame ümber kirjutama ka planeedi Maa kasutusjuhendit iseendale.
Kõik vanad ja uued loomingulised tööriistad, mis on meie käsutuses – olgu kriit ja tahvlilapp või moodne elektrooniline töölaud –, kõik töömeetodid ja töövormid kuni kaugtööni välja, juhatavad meid kollektiivselt uute lahenduste võtmekimbuni, mida ja kuidas me oma koduplaneedil edasi teeme. Natuke veel, ja me oleme suureks arenguhüppeks valmis.
Erkki Peetsalu
National Geographic Eesti, peatoimetaja
