Sirgjoon mägedes
Ühes USA ministeeriumis kaardile tehtud pisike muudatus viis India ja Pakistani maailma kõrgeima asukohaga tandrile sõdima. Kes selle muudatuse tegi ja miks, on olnud mõistatus – kuni praeguseni.
Major Abdul Bilal Pakistani armee eriüksusest kössitas oma rühmaga Karakorami mäestikus kaljunuki all. Oli 1989. aasta 30. aprill, ja üheteistkümne mehe ümber, kes seal enam kui kuue ja poole kilomeetri kõrgusel vaevaliselt hõredat õhku hingasid, kogus jõudu hilispärastlõunane lumepagi. Esmapilgul oleksid need mehed võinud paista mägironijatena, kui neil poleks olnud valgeid kamuflaažjakke ja üle õla heidetud automaate.
Mägironijad oleksid tegelikult nende vaatluspunkti kadestanud, sealt avanes panoraamne vaade maailma ühtedele võimsamatele mägedele. 80 kilomeetrit loode pool kõrgus otse silmapiiri kohal mürakas K2, Maa kõrguselt teine mägi. Enamikule neist jäistest mäetippudest polnud aga keegi roninud ja nime neil polnud, kaartidel tähistati neid ainult numbritega, mis vastasid nende kõrgusele jalgades.
22 158-ga (6574 m) tähistatud mäel positsioonile ronimiseks oleks tulnud tõusta mööda laviinilumega kaetud jää- ja kaljuseina. Neli meest olid seda üritades surma saanud. Bilali rühm oli toodud sinna helikopteriga. Mehed kõlkusid ükshaaval köie otsas ja pilootidel oli tükk tegemist, et helikoptereid hõredas jäises õhus lennus hoida. Rühm jäeti umbes 450 meetrit tipust madalamale ning veetis seal terve nädala köisi kinnitades ja ülalpool maastikuluuret tehes, et selleks otsustavaks hetkeks valmistuda.
Mõned mehed pakkusid, et neil oleks turvalisem minna köies. „Kui võtta köide ja üks meist pihta saab, kukume kõik,“ arvas Bilal. „Pange kassid, aga köide ei võta.“ Nad kontrollisid viimast korda, ega nende relvade liikuvad osad pole jäätunud. Ja siis, just enne kui hakkas hämarduma, ronisid nad eesotsas Bilaliga hanereas mööda lumekarniisiga harja tipu poole, selja taga ulguv tuul.
Äkki piilusid ühte ajutisse vaatlusposti ehitatud lumemüüri tagant välja kahe India tunnimehe tumedad päikesest põlenud näod. Bilal hõikas neile urdu keeles: „Te olete Pakistani armee sõduritest ümber piiratud. Pange relvad maha.“
Kaks indialast tõmbusid lumemüüri taha küüru. „India armee saadab teid siia surma saama!“ jätkas Bilal. Siis kuulis ta Kalašnikovi automaadi vinnastamise eksimatult äratuntavat topeltklõpsu.
„Me ei olnud valimatud tapjad,“ ütleb Bilal kolmkümmend aastat hiljem oma Rawalpindi kodus seda lugu jutustades. „Tahtsime lihtsalt säilitada oma territooriumi ja kaitsesime seda iga hinna eest. See oli meie patriootlik kohus.“ Ta on kindel, et indialased tulistasid esimesena. Bilal ja tema mehed vastasid tulele, lumi ja hõre õhk laskude kärgatusi mahendamas. Üks indialane langes.
Pakistanlased lõpetasid tulistamise ja Bilal hüüdis teisele indialasele: „Mine sealt minema. Me ei võta sind vangi ega tulista selga.“ India sõdur tõusis püsti ja Bilal jälgis, kuidas ta õhku ahmides eemale rühkis, kuni kadus uduvinesse.
Väljaspool Indiat ja Pakistani see lahing eriti tähelepanu ei pälvinud. Aga mäetipu 22 158 lahingul on üks jube eripära: see toimus kõrgemal kui ükski teine teadaolev hukkunutega maismaalahing.
28 aastat hiljem, ühel sinaval hommikul, astusime fotograafi Cory Richardsiga kohmakalt libistades tolle tulevahetuse paigast umbes seitsme kilomeetri kaugusel asuva helikopteriplatsi kinnitallatud lumele. Kogenud mägironijatena olime mõlemad tõusnud Karakorami tippudele ja mõistsime, milliseid pingutusi ja oskusi on siin vaja juba ainuüksi ellujäämiseks.
India ja Pakistan on üle kolmekümne aasta saatnud noori sõdureid mitmeks kuuks korraga sellesse karmi keskkonda kõrvalist asustamata kõnnumaad valvama. Pakistani, India ja Hiina vaidlusaluste piiride kokkupuutekohas tooni andva hiigelliustiku järgi hakkasid vaatlejad nimetama seda vastasseisu Siacheni liustiku konfliktiks.
Vaenupooled on 1984. aastast saadik kandnud tuhandetesse ulatuvaid inimkaotusi. 2003. aastal sõlmiti relvarahu, aga ikkagi hukkub siin igal aastal kümneid sõdureid – maalihetes, laviinides, helikopteriõnnetustes, sureb mägihaigusse või embooliasse või saab muudmoodi surma. Sellest hoolimata pakuvad India ja Pakistani sõdurid aastast aastasse end vabatahtlikult siia teenima. „Seda peetakse eriliseks aumärgiks,“ märkis üks Pakistani ametnik.
Sellest konfliktist on kirjutatud riiulitäied raamatuid, uudislugusid ja teadusartikleid. Autorid on sageli nimetanud absurdseks, et sõjaväed võitlevad nii kasutu territooriumi pärast. Üldine seisukoht on, et kaks vihkamisest pimestatud kangekaelset vaenlast lähevad teineteise vastu võitlemisega äärmustesse. Brookingsi Instituudi analüütik Stephen P. Cohen võttis Siacheni konflikti kokku kuulsa ütlusega „kahe kiila mehe kaklus kammi pärast“.
Ent asjaolusid, mis neid kaht kiilast meest sõdima ajendasid, pole kunagi lõpuni selgitatud. Olin neli aastat ajanud jälgi hiljuti salastatuse alt vabastatud dokumentides ning küsitlenud India, Pakistani ja USA ametnikke, teadlasi ja sõjaväelasi, üritades Siacheni saaga segast, aga tähtsat mõistatust lahendada. Ja nüüd olime Coryga tulnud Pakistani, et oma silmaga näha, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua selline pealtnäha lihtne tegu nagu kaardile joone tõmbamine.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta märtsikuu numbrist.
