Firma Malin Space Science Systems töötaja Angela Magee koostab Curiosity kaamerale juhiseid. Curiosity maandus Marsil 2012. aastal. Siiani saavad inimesed uurida Marsi pinda ainult eemalt. Teadlased peavad programmeerima oma robotsaadikutele järjestikused käsud, mis ütlevad neile, mida teha, kuhu minna ja milliseid ohte vältida.  Foto: CRAIG CUTLER, NG

Meie kinnisidee Marss

See tolmune punane planeet on meid sajandeid paelunud. Me teame Marsist üha rohkem, aga tema saladused hoiavad meid põnevil.

On soe oktoobri keskpaiga hilisõhtu ja ma kurvitan mäest üles Virginia Ülikooli McCormicki observatooriumi poole. Olen asunud uurima kauast mõistatust, miks Marss maalasi nii hirmsasti huvitab.

Mäe otsas on observatooriumi kuppel avatud ja sealt kumab sügispimedusse kuldkollane valgusetriip. Sees seisab teleskoop, millega ma näen peagi Marssi sellisena, nagu vaatlejad nägid seda üle saja aasta tagasi, 1877. aastal, mil innukad astronoomid kinnitasid selle teleskoobiga Marsi kahe tillukese kuu, Phobose ja Deimose avastamist.

Täna õhtul on Virginia Ülikooli astronoom Ed Murphy spetsiaalselt siia observatooriumi tulnud, rahvale on observatoorium jätkuva koroonapandeemia tõttu suletud. Orbiididünaamika tiirlev tants on teinud Marsi just praegu taevas kõige suuremaks ja heledamaks ning Murphy arvestas välja, et Kesk-Virginiast, kus öiseid taevavaatlusi võib vahel segada õhu turbulents, on Marss praegu kõige paremini nähtav.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Murphy ronib redelist üles, astub 1885. aastal ehitatud puidust vaatlusplatvormile ja suunab hiigelteleskoobi silmatorkavale oranžile valgusetäpile. Ta krutib mingit nuppu, et tuua Marss fookusesse. „Oota neid väheseid hetki, mil atmosfäär rahuneb, ja sa näed Marssi tõesti teravalt ja selgelt, ja siis läheb ta jälle üleni häguseks,“ juhendab Murphy läbi oma kosmoseteemalise maski.

Me vahetame kohad. Teleskoobiga vaadates on Marss virsikuroosa kera, mis tuleb aeg-ajalt korraks teravalt nähtavale ja siis jälle hägustub. Põgusatel teravuse hetkedel visandan kõhklevalt tema ähmaseid pinnavorme, kõigest väest üritades jäljendada 19. sajandi teadlasi, kes kunagi tema maastikke kaardistasid. Mõned neist uskusid kirglikult, et Marsi võõrapärasel pinnal on märke arenenud tsivilisatsioonist.

Nüüd me teame, et Marsi kinaverpunane pind ei ole risti-rästi kulgevatest üüratutest rajatistest armiline. Aga see õieti ei loegi. Inimese huvi Marsi vastu on ajatu. Me oleme aastatuhandeid püüdnud Marssi mõista, seostades teda jumalustega, uurides tema liikumist ja kaardistades tema pinda. Oleme toonud Marsi oma kunsti, oma lauludesse, oma kirjandusse ja filmidesse. Ja kosmoseajastu algusest saadik oleme lennutanud Marsile üle 50 aparaadi – need tehnikaimed on kokku maksma läinud miljardeid dollareid. Paljud neist, eriti varasemad, on läbi kukkunud. Ja ikkagi meie Marsi-maania võidumarss jätkub.

Sellal kui ma oktoobris Murphyga kokku saan, töötab Marsi orbiidil või uurib tema tolmust pinda kaheksa kosmoseaparaati. Tänavu veebruaris, mil see number trükki läheb, peaksid ajakavade järgi Marsini jõudma veel kolm robotsaadikut: elu otsiv NASA kulgur Perseverance ning Hiina ja Araabia Ühendemiraatide Marsi-missioonid, mis võivad teha ajalugu.

Aga miks? Meile tuttavate maailmade seas pole Marss mitte millegi poolest ülivõrdeline. Ta ei ole kõige eredam, kõige lähem ega kõige väiksem, ja sinna pole isegi kõige lihtsam jõuda. Marss ei ole nii salapärane kui Veenus ega nii kaunis nagu kalliskivikarva Jupiter või rõngastega Saturn. Marss polevat isegi kõige tõenäolisem paik, kust leida maavälist elu – pigem võib seda leida mõne kaugplaneedi jäiste ookeanidega kuudelt.

„Ports Marsi punast pinnast ei ole nii huvitav kui mõned teised maailmad,“ ütleb Põhja-Carolina Osariigiülikooli planetoloog Paul Byrne. „Ma ei väida kaugeltki, et seda ei peaks uurima, aga olen vägagi seda meelt, et me peaksime mõtlema, kas Marsi nii suur osatähtsus üldises kosmoseuurimise strateegias on õigustatud.“

Teaduslikud põhjused, miks Marss on paeluv sihtmärk, on keerulised ning lugematutelt orbitaalsondidelt, maanduritelt ja kulguritelt saadud piltide ja info alusel edasi arenevad. Marss on igikestev mõistatus, paik, mille saladusi me oleme alati kohe-kohe teada saamas, aga päriselt ei mõista. „See on üks maailma kõige pikema vinnaga avastusi,“ ütleb Yorki Ülikooli antropoloog Kathryn Denning, kes on spetsialiseerunud kosmoseuurimise inimlikele aspektidele. „See on lõputu põnevil olemise harjutus.“

Ja põhjus, miks Marss on ajast aega köitnud tavainimeste meeli, võib olla valusalt lihtne: ehkki meie pilt temast on aja jooksul selginenud, võime ikkagi vabalt end sinna ette kujutada, kujutleda end rajamas uut kodu väljapoole Maa piire. „Ta on lihtsalt piisavalt tühi,“ ütleb Denning.

Hädine visand Marsist näpus, mõtlen aastakümnetele, mil me oleme taga ajanud väikseid rohelisi mehikesi, mikroobe ja inimasulaid, ning sellele, kuidas Marsi-hullus on pärast igat tagasilööki naasnud.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta märtsikuu numbrist.

Varajased ähmased fotod Marsist sünnitasid lugusid kanaleid rajanud olenditest. Intelligentseid tsivilisatsioone pole Marsil kunagi olnud, aga nüüd püütakse kulguritega (pildil Curiosity) otsida mikromarslasi.  Foto: MOSAIIK 57 FOTOST, NASA / JPL / MICHAEL RAVINE, MALIN SPACE SCIENCE SYSTEMS
Kaks ühesugust karpi hiljuti Marsile jõudnud kulguri Perseverance masti otsas on põhikaamerad, mis asuvad maast kahe meetri kõrgusel ja on paigutatud nii, et võimaldavad ruumilist nägemist. Fotod, mille nad Maale saadavad, „tekitavad tunde, nagu seisaksid ise seal“, ütleb planetoloog Jim Bell Arizona Osariigiülikoolist. Erinevalt inimsilmast „näevad“ need instrumendid mitmel lainepikkusel.  Foto: SPENCER LOWELL, NG
San Diego ettevõte Malin Space Science Systems töötas välja suumiva kaamera Mastcam-Z osa. NASA kulgurile Perseverance paigaldati kaks sellist kaamerat. Siin pildil testitakse Mastcam-Z kaamerat kambris, mis simuleerib Marsi suuri temperatuurikõikumisi.  Foto: CRAIG CUTLER, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130