Hundid näkitsevad muskusveise korjuse küljest lihariismeid. Selle pildi saamiseks pani fotograaf Ronan Donovan korjuse sisse rajakaamera. Kari käis siin aeg-ajalt söömas kuu aega.  Foto: Ronan Donovan, NG

Üksinda huntide keskel

Polaarhuntide karja juures veedetud 30 tunni jooksul hakkas National Geographicu ajakirjanik neid kiskjaid uutmoodi hindama.

Seitse hunti lasid Arktika varahommiku sinakas valguses tiigijääl liugu, ajades klähvides ja kiljudes taga umbes hokilitri mõõtu jääkamakat.

Tiik oli sel varajasel hommikutunnil küütlev, universumi peegelpilt, ja hundidki paistsid oma õnnetundes ebamaised. Nad tuiskasid müramishoos üle tiigi edasi-tagasi, neli kutsikat rüselemas litri kannul ja kolm vanemat hunti lükkamas neid pikali ja surumas nende väikseid kehasid tiigikalda jäätunud rohtu. Kirjutasin käe värisemisest peaaegu loetamatute tähtedega oma märkmikku sõna „totud“.

Kõige suurem hunt, umbes 30-kilone eelmisel aastal sündinud isane, oli riiukukk. Kõige pisem, selleaastase pesakonna äbarik, oli vaevu suurem kui kaisukaru ja tema silmi ääristasid mustad randid. Pea kohal liugles kaks ronka, ja peale nende pilklike kraaksatuste ei kostnud tundras ühtki muud heli kui huntide hääled ja küüniste klõbin jääl. Lõpuks libises litter rohu sisse ning kõige suurem kutsikas püüdis selle kinni ja järas tükkideks.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Ülejäänud seisid ja jälgisid, pea viltu. Otsekui selle teo mõtlematus oleks neid vapustanud. Siis pöörasid nad üksteise järel ringi ja vaatasid mind.

Seda tunnet on raske kirjeldada – seda hetke, kui rühm kiskjaid sind märkab, pilgu sinule naelutab ja sinuga kümmekonna südamelöögi kestel tõtt vaatab. Tavaliselt inimest nii ei takseerita, aga mu keha näis selle olukorra mingil sügaval alateadlikul tasandil ära tundvat. Ma värisesin jälle, ja sedapuhku mitte külmast. Kui mänguhimulised nad mõne minuti eest ka ei paistnud, olid nad metsikud hundid. Nende valged kasukad olid paakunud verest kriimud. Läheduses lebas nende hiljutine eine, minust kordades suurema muskusveise korjus, rinnakorv lõhki rebitud ja luud lehvikuna taeva poole õieli.

Hundid silmitsesid mind vaikides, aga kõnelesid üksteisega oma kõrvavõbinate ja saba asendi kaudu. Nad tegid otsuseid. Ja mõne hetke pärast otsustasid nad lähemale tulla.

Maailmas pole ilmselt ühtki teist kohta, kus selline asi saaks juhtuda.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta veebruarikuu numbrist.

Muskusveisevasikas tõrjus hunte 20 minutit, enne kui temast jagu saadi. Ükssilm (kõige vasakpoolne) üritas hammustada ja kinni hoida vasika nina, teised hundid ründasid selja tagant. Nii õpivad aastased hundid tapma, võttes tavaliselt sihikule noored, vanad ja haiged. Mõnikord hakkavad aplad hundid saaklooma sööma juba enne, kui ta sureb.  Foto: Ronan Donovan, NG
12-nädalane kutsikas ringutab pärast värske muskusveisekorjuse juures kõhu täis söömist. Kutsikad on nüüd piisavalt suured, et ringi rännata, aga peavad enne talve veel kosuma ja õppima ellujäämisoskusi, näiteks jahipidamist ja teiste karjade vältimist.  Foto: Ronan Donovan, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Sirle Kübar
Sirle KübarReklaamimüügi projektijuhtTel: 56845555