Costa Rica paradiisi kaitsel
Costa Ricas asuv Osa poolsaar näitab looduskaitses eeskuju. Nüüd paneb koroona selle looduse ime kaitsmise proovile.
Celedonia Tellez ei mäleta, mis aastal ta Osa poolsaarele kolis või kui vana ta siis täpselt oli, aga mäletab hästi, miks ta siia tuli: vaba tasuta maa pärast. Tollane Osa poolsaar, Costa Rica lõunaosas Vaikse ookeani rannikust kaarjalt eenduv 1800-ruutkilomeetrine maasäär, oli metsakolgas, mida eraldas mandrist kitsas peaaegu läbimatust mangroovist kael ja kuhu pääses põhiliselt paadiga. Celedonia oli rase, kui ta oma viie lapse, kuue kana, koera ja 700 kolooniga (umbes ühe dollariga) Osale jõudis. Tal oli kaasas ka elukaaslane, aga too vihkas loodust ja põgenes putukate eest, mäletab Celedonia. Nii et naine võttis kirve ja raadas ise maad.
„Puid langetades mõtlesin ikka, et nende kasvamine pidi nii kaua aega võtma ja mina raiun nad maha ühe hetkega,“ ütleb ta. „Nii me toona tegime. Raiusime metsa maha, et ellu jääda.“
Umbes 40 aastat hiljem elab proua Celedonia, nagu kõik teda austavalt kutsuvad, ikka samal maalapil, La Palma külas. Kui ma temaga ühel 2019. aasta juunipäeval kohtusin, näitas ta mulle teksades ja lillemustriga valges pluusis oma aeda ja maja ning tema kindlast sammust ei lugenud kuidagi välja, et ta on peaaegu pime.
Proua Celedoniale oli see lunastuse päev: metsa mahavõtmise asemel tõi ta tükikese metsa tagasi. Tema kutsel oli looduskaitseühendus Osa Conservation korraldanud talgud, kus kohalikud ja üleriigilised rühmitused istutasid tema üheksa hektari suurusesse tallu 1700 kohalike puuliikide istikut, enamiku neist oja äärde, millega tema maa ühest küljest piirneb. Costa Rica iga-aastasel puudeistutuspäeval olid paljud tema kuuest lapsest, 16 lapselapsest ja 14 lapselapselapsest ning suur osa kogu ülejäänud külarahvast kogunenud seda tähistama. Vaadati näitusi, peeti kõnesid, mängiti mänge ja värvikirevates rahvariietes lapsed tantsisid.
Lõuna paiku jalutasid kõik oja äärde vaatama, kuidas proua Celedonia istutab sümboolse viimase puu. Tema lapselaps Pablo kaevas augu. Proua Celedonia, kes paistis kogu sellest tähelepanust piinlikkust tundvat, laskus kummargile ja asetas juurepalli mulda.
„Võib-olla ma muudan kogu oma talu metsaks tagasi,“ ütles ta kätelt mulda maha pühkides.
Osa poolsaar on servast servani üks Maa viljakamaid paiku. Ta moodustab planeedi pindalast alla tuhandiku protsendi, aga on koduks 2,5 protsendile Maa eluvormidest. Poolsaare mitmekesised elupaigad – pilvemets, madaliku-vihmamets, sood, mangroovid, magevee- ja rannikulaguunid – on pelgupaigaks tuhandetele liikidele, nende seas puna-aaradele, ämmalahvidele ja paljudele teistele loomadele, kes on enamikust oma kunagisest levilast kadunud või kadumas. Siinsetes metsades uitab viit liiki metsikuid kaslasi, siinsetele Vaikse ookeani randadele ronivad munema nelja liiki merekilpkonnad. Poolsaarest ida poole Golfo Dulce lahte kogunevad poegima vasarhaid ja küürvaalad.
Ent Osa ökosüsteem on õrn. See on kaks korda olnud hävimise äärel. Niikaugele ei viinud seda suurfirmade ärihuvid, vaid pigem vähehaaval kuhjuvat mõju avaldanud tavalised inimesed, kes võtsid metsa maha, et ära elada, või sõelusid Osa jõgedest kulda, et teenida mõni dollar. Viimastel aastatel on mõnedest kogukondadest, kes varem Osa looduskeskkonda kuritarvitasid, saanud selle kirglikud kaitsjad. Selle asemel, et puidu saamiseks põlispuid maha raiuda, raiuvad nad nüüd loodusturistidele matkaradu ning metsloomade salaküttimise asemel jälitavad salakütte.
Nüüd aga ähvardab seda paika uus oht. Koroonapandeemia on laastanud Costa Rica majanduse, keerates kinni turismitulude kraani, kust voolanud raha toel on toimunud nihe loodust säästvamate elatusviiside suunas. Kohalikud elanikud on südames ja hinges pöördumas looduskaitselise mõttelaadi poole. Aga neil on siiski ka kõht.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2021. aasta veebruarikuu numbrist.
