Unejutud ja unelaulud peegeldavad lootust
Laulud, mis suigutavad lapsi unele, väljendavad kõigis kultuurides vanemate tulevikulootusi, hirme ja unistusi.
See laul ärkab ellu õhtu saabudes. Kuuled, kuidas see poeb teki alla, lipsab kallistavate käte vahele, igas maailmanurgas. Lapsevanemate peidetud ühendkoor täidab lastest kuulajaskonna õhtu lauluga. Nad laulavad unelaule.
Khadija al Mohammadile on õhtu alati olnud vaikuse, hubasuse ja päeva häälte vaikimise aeg. Kui 19 aastat tagasi, kümme aastat enne Süüria kodusõda sündis tema vanim poeg Muhammed, laulis ta armsaid unelaule – laule, mille oli õppinud oma emalt ja vanaemalt, pärandi- ja kodulaule.
Relvakonflikti ägenedes jättis tema pere 2013. aastal kodu maha ja võttis vastumeelselt ette mereteekonna Türki, kus sündis tema noorim laps Ahmad, kes on nüüd kolmene.
Õpetaja ja viie lapse ema Khadija rännakuga on tema unelaulud muutunud. Ta on üks 12 miljonist inimesest, kelle on 2011. aastast alates Süüriast võõrsile paisanud sõda, milles arvatakse olevat hukkunud üle poole miljoni inimese.
Khadija, kes on nüüd Türgi kodanik, kasvatab oma lapsi ja rahustab neid ohtudest tulvil keskkonnas unelauludega, nagu paljud emad üle maailma. Need õhtuti meie kõige intiimsemates ruumides lauldud laulud kätkevad endas märksa enamat kui unne suigutamise eesmärki. Kui olukorrad muutuvad, aitavad unelaulud anda lastele turvatunnet. Praegu, koroonapandeemia põhjustatud suurte muutuste ajal, on nad olnud eriti olulised kui võimalus hoida alles vanemate ja nende väikeste laste ühiseid hellusehetki.
Unelaule lauldakse kõigis kultuurides, ja neis peegelduvad nende inimeste lood, kes neid laulavad. Khadija unelauludest said laulud sõjast. „Mu lapsed teadsid, mida ma tunnen,“ mõtiskleb ta. Teda on põgenikelaagri telgist kuni tema uue koduni ühes Şanlıurfa korteris saatnud õudusunenäod. Ta näeb unes, et teda jälitavad helikopterid ja Süüria sõjavägi, ja ta ärkab oma laste pärast muretsedes. Lapsed tulevad teda kallistama, kui näevad ema pisarais. Khadija võtab põrandal madratsi kõrval Ahmadi õrnalt sülle, äiutab teda tasakesi ja laulab.
„Oh teraslind, lenda taevas ja ära ründa tänaval lapsi. Ole nende laste vastu õrn ja hell.“
Ühelt savitahvlilt leiti Babüloonia unelaul, mis on umbes 4000 aastat vana. Unelaulud võluvad lapsi unne tänapäevalgi, telefoni kumas või linnasagina saatel. Me saame nad päranduseks ja anname neid edasi. Me viime unelaule üle piiride ja loome tee peal uusi. Neis lauludes on jälgi meie eelkäijatest ja nad hakkavad kandma jälgi meist, kui meid enam ammu ei ole. Me oleme neis väljendanud mitte ainult oma suurimaid hirme, vaid ka oma lootusi ja palveid. Unelaulud on ilmselt esimesed armastuslaulud, mida lapsed kuulevad.
Nagu paljudes unelauludes kogu maailmas, kõnelevad Khadija laulus päeva mured. Ja kuigi unelaulud kõlavad rahustavalt ja turvatunnet andvalt, on nende sõnad sageli sünged ning kõike muud kui lohutavad – nad on aken, kust paistavad meie hirmud. Islandi unelaulus „Bíum, bíum, bambaló“ kummitab akna taga nägu. Vene „Baju bajuški baju“ hoiatab, et laps ei istuks voodi äärele, muidu viib väike hall hunt ta metsa pajupõõsa alla.
Kuna unelauludes väljenduvad meie hirmud maailma ees, mis on sageli halastamatu ja julm, pole me ka laulusõnades alati selle eest kaitstud. Üks tuntumaid ingliskeelseid hällilaule „Rock-a-Bye Baby“ räägib ju sellest, kuidas häll kukub koos lapsega puuladvast alla.
Tänapäevase, pikema versiooni sõnad on aga vähem tuntud: „Äiu-äiu lapsukene / ära hirmu tunne / mured kaugel, lapsukene / ema on su juures“, algab viimane salm. Unelaulud peegeldavad meie hirme, aga mis ehk olulisem, ka meie rahustavaid mõtteid. „Nüüd unerüpes sügavas / kuni koiduni,“ lõpeb laul.
Jaapanis on Itsuki no komoriuta ehk Itsuki hällilaulud nende noorte tüdrukute laulud, kes saadeti Teisele maailmasõjale eelnenud sajandi jooksul lapsehoidjatena Itsuki küla rikkamatesse peredesse elama. „Keegi ei vala pisaraid, kui ma suren ära. Ainult ritsikad hurmaapuus nutavad mu pärast,“ ütlevad ühe tuntud Itsuki hällilaulu sõnad.
Paar aastat tagasi laulsin Filipiinidel esimest korda unelaulu oma kasupojale, kes oli siis nelja-aastane. Manila ärirajooni korter, kuhu me abikaasaga olime kolinud, oli talle uus ning pika väsitava laevasõidu kaugusel emast ja mereäärsest kodust Mindoro saarel. Tulede kustumine hirmutas teda. Kui ta nutma hakkas, olin kindel, et teen kõike kohutavalt valesti, rikun habrast suhet, mis on mulle nii kallis. Paanikas võtsin ta sülle ja hakkasin laulma „You Are My Sunshine“. Sel soojal suveõhtul jäi ta magama, pisarad ventilaatori ümina saatel kuivamas. Aga kelle hirme ma maha rahustasin?
Üha rohkem on uuringuandmeid, et unelaulud aitavad rahustada nii last kui ka lauljat ennast. Toronto Ülikooli arengupsühholoogia professor Laura Cirelli uurib emalaulude teaduslikku tausta. Ta leidis, et kui ema laulab unelaulu, alaneb mitte ainult lapse, vaid ka ema stressitase. Oma viimatises uuringus leidis ta, et kõige paremini rahustavad lapsi tuttavad laulud – paremini kui rääkimine või võõraste laulude kuulmine.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta detsembrikuu numbrist.
