Puurästik nuusutab oma keele välgutamisega ümbrust. Mürkmaod tapavad Saharataguses Aafrikas igal aastal umbes 30 000 inimest, aga paljud surmad jäävad registreerimata.  Foto: THOMAS NICOLON, NG

Salvav surm - kas maailm leiab vastumürki?

Igal aastal sureb kümneid tuhandeid aafriklasi maohammustustesse. Ravi saada võib olla raske ja vastumürkidest on suur puudus. See on tervisekriis.

Simon Isomolo tõusis kella viie paiku hommikul, ütles oma naisele ja seitsmele lapsele nägemist ning ronis oma ühepuuvenesse. See 2018. aasta detsembri teisipäev Kongo DV Équateuri provintsis algas nagu paljud teisedki tema 30-aastase kalalkäigustaaži jooksul. Koos paari sõbraga mööda Ikelemba jõge oma püügilaagri poole mõlades ampsas 52-aastane prantsuse keele õpetaja Isomolo populaarset maniokitoitu kwanga’t ja nautis hommikust jahedust.

Kolme tunni pärast jõudsid nad laagrisse ja Isomolo asus üle vaatama õngi, mille nad olid eelmisel päeval välja pannud. Ühe juures tundis ta sikutust ja pistis käe tumedasse vette.

Terav valu lõi ta vaaruma. Kahest torkehaavast tema käel immitses verd. Otse veepinna all siugles vaateväljalt eemale kollakas mustade rõngastega madu, arvatavasti veekobra.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Kaaslased aitasid Isomolo paati ja sõudsid palavikulise rutuga tagasi oma külasse Itelisse. Kohalejõudmise ajaks, umbes kolm tundi pärast hammustust, oli Isomolo ainult ajuti teadvusel.

„Ta silmad olid teist värvi ja ta oksendas,“ meenutab Isomolo naine Marie ja hakkab nutma. Kui kohalik ravitseja oli žguti peale pannud, asusid nad venega teele provintsipealinna Mbandaka poole, mis jääb külast umbes saja kilomeetri kaugusele. Aga enne sinna jõudmist lakkas Isomolo hingamast ja suri.

Isomolo lugu võtab lühidalt kokku ülemaailmse maohammustuste kriisi: hammustada saamine kõrvalises kohas, haigla mitme tunni tee kaugusel, tal polnud mingit võimalust. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel sureb maailmas maohammustusse kuni 138 000 inimest aastas, ja umbes 95 protsenti neist juhtumitest leiab aset arengumaade vaestes maakohtades. Veel 400 000 inimest jäävad küll ellu, aga amputeeritud käe või jalaga või mõne muu jääva puudega.

Üks piirkond, kus olukord on eriti hull, on Sahara-tagune Aafrika, kus sureb maohammustusse kuni 30 000 inimest aastas. Mõned arstid ja maohammustuste eksperdid usuvad aga, et tegelikult on ohvreid kaks korda rohkem. Üks oluline tegur on tõsine puudus ainsast ohtlikke maomürke neutraliseerivast ravimist: vastumürgist. Probleemi süvendab see, et sageli ei lähe ohvrid haiglasse, kuna neil pole sõiduks raha või nad ei usalda Lääne meditsiini – või nad ei jõua sinna piisavalt ruttu. Paljude arstipunktide personalil pole maohammustuste ravimiseks piisavat väljaõpet, ja isegi kui ravim on käepärast, võib see olla suurele osale ohvritest liiga kallis. Pealegi tuleb enamikku usaldusväärsemaid Aafrika vastumürke hoida külmkapis, et nad ei rikneks ja nende toime säiliks. Sagedaste voolukatkestustega, mida tuleb ette isegi linnades, võib olla peaaegu võimatu neid külmas hoida.

Et maohammustuste kriisile tähelepanu juhtida ning et uuringuid ja ravi hakataks rohkem rahastama, kandis WHO maohammustused 2017. aastal oma unarusse jäänud troopiliste haiguste nimekirja, kuhu kuuluvad veel näiteks marutõbi, denge ja leepra. 2019. aastal kuulutas WHO eesmärgiks vähendada aastast maohammustustesse suremust 2030. aastaks 50 protsenti – mis võib maksma minna ligi 120 miljonit eurot.

Maohammustuste tõstmine sellise taseme mureküsimuseks on Aafrika tervishoiuministritele äratuskell, ütleb 66-aastane Guinea bioloog ja Kindias tegutseva Guinea Rakendusbioloogia Instituudi teadusdirektor Mamadou Cellou Baldé, kelle instituudi juures on ka maohammustuste kliinik. Baldé ja teised eksperdid on juba ammu üritanud ametkondadele teadvustada selle surmava kriisi tõsidust ning karjuvat vajadust vastumürkide uurimise ja arendamise järele, aga üsna edutult.

„Me näeme, kuidas isegi kohalike valimistega manipuleerimiseks kulutatakse miljoneid, kui samal ajal pole Aafrika teadlastel raha elupäästvateks uuringuteks,“ ütleb Baldé.

Enamik Aafrika maohammustuste ohvreid on põllumehed, kes töötavad kõrvalistes kohtades põllul paljajalu või sandaalides, nii et oht on eriti suur. Kui mürkmadu salvab, algab võidujooks ajaga. Sõit lähimasse haiglasse võib võtta mitu tundi, isegi mitu päeva. Selleks ajaks võib olla juba liiga hilja.

Mürknastiklaste – kelle hulka kuuluvad näiteks mambad ja kobrad – mürk võib tappa mõne tunniga. Nende närvimürgid halvavad kiiresti hingamislihased ja teevad hingamise võimatuks. Rästiklaste mürk seevastu võib tappa alles mitme päeva pärast, see takistab vere hüübimist ning viib põletiku, verejooksu ja kudede surmani.

Kui ohver jõuab raviasutusse, sõltub ellujäämine kahest olulisest asjast. Kas seal leidub toimivat vastumürki? Ja kui leidub, kas sealsed töötajad oskavad seda manustada? Sahara-taguses Aafrikas on mõlema küsimuse vastus sageli „ei“.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta detsembrikuu numbrist.

Puude otsas elutsev väle madu kitsaspeamamba on üks Aafrika neljast mambaliigist. Mambad võivad hammustades lasta verre närvimürki, mis halvab kiiresti hingamislihased ja põhjustab lämbumissurma.  Foto: THOMAS NICOLON, NG
Must-valge kobra on kaitsepoosis, kael laiaks aetud. Aafrika kobrad kohanevad hästi inimeste elupaikadega.  Foto: THOMAS NICOLON, NG
Aeglast ja öise eluviisiga ninasarvikaafrikarästikut on raske langenud lehtede vahel märgata.  Foto: THOMAS NICOLON, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706