MICHIGANI JÄRV. Tulvavesi valgub Chicago kesklinna lähedal Montrose’i rannas üle jalgtee serva. 2019. aasta esimesel poolel tõstsid paduvihmad järve veetaset ligi 60 sentimeetrit. Teadlased ennustavad järgmisteks kümnenditeks tervesse piirkonda äärmuslike ilmade sagenemist.  Foto: KEITH LADZINSKI, NG

Nii suur, nii habras ehk märgid mageveekriisist

Suures järvistus on tallel 84 protsenti Põhja-Ameerika magedast pinnaveest. Need järved aitasid teha USA-st võimsa põllumajandus- ja tööstusriigi. Nüüd aga on kliimamuutus, reostus ja invasiivsed liigid seadnud mandri hinnalisima ressursi ohtu.

Anišinaabedele pole jaht kunagi olnud harrastus, ja looma elu ei võeta kunagi kergel käel.

Nii et kui Tom Morriseau Borgile lähenes suur põdrapull, tundis ta ühtaegu tänulikkust, aukartust ja alandlikkust: põder pakkus ennast, oma elu ja liha kingituseks metsalt, mida Borg oma pere ja sõpradega jagas. Anišinaabe kütt Borg kasvas üles Lääne-Ontarios Nipigoni järve ääres elektrita ja veevärgita majas. Anišinaabed on sealkandis kala püüdnud ja loomi küttinud aastasadu. Pärast põdra mahalaskmist puistas Borg talle tubakat peale ja sosistas mõned tänupalved, täpselt nagu vanaisa oli talle õpetanud.

Ent kui ta lastud looma rookis – kojuviimiseks tuli see tükeldada –, asendus tänulikkus vastikusega. Kui ta üritas kätte saada maksa, mis oleks pidanud olema kõva ja lihataoline, vedeldus see veriseks lögaks, mis libises tal kleepuvalt sõrmede vahelt läbi. Pärast seda jahti on Borg leidnud samasuguse haige maksa veel mitmel loomal. „Ma näen seda küülikutel, kobrastel, püüdel,“ ütles ta. „Küülikust maitses mulle kõige rohkem rinnakorv, südame ja maksaga. Aga nüüd me seda enam ei söö.“

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Borg kahtlustab, et loomi teevad haigeks umbrohumürgid, mida puidufirmad Nipigoni järve vesikonda pritsivad. „Põtrade lemmiktoit on noored võrsed,“ ütles ta. „Noori võrseid süües on nad terved ja tugevad.“ Või õigemini olid, kuni need ära mürgitati. „Nii see asi käib. Umbrohumürgid valguvad ka ojadesse, kus on koprapesad, sellepärast kobraste sisikond nii sassis ongi.“

„Kõike seda kahju ja rikkumist on nii valus vaadata. Ja muutused, mida ma olen looduses viimase 15 aasta jooksul näinud – poleks uskunud, et need võivad olla nii kiired,“ ütles Borg ühel jahedal suveõhtul oma Nipigoni kodus loo lõpetuseks.

Borgil on hallinevad mustad juuksed ja trimmis keha, ta on eluaegsest raskest tööst gaasijuhtmete hooldajana ja selle kõrvalt jahil käimisest heas vormis. Kauguses mürises Trans-Canada kiirteel aeg-ajalt mõni veok. Kusagilt ööst kostis kauri tontlikke huikeid.

Borgi kodust, mille ta koos naise ja kahe pojaga 33 aastat tagasi kõrgete okaspuude vahele ehitas, paistab Nipigoni jõgi, mis voolab välja samanimelisest järvest. Nipigoni järv on ligi 5000 ruutkilomeetri suurune, aga võrreldes Ülemjärvega, kuhu tema vesi voolab, näeb ta kaardil välja nagu tiik. Anišinaabed hüüavad Ülemjärve, Suure järvistu viiest järvest suurimat, Anishinaabewi-gichigamiks – anišinaabede suureks järveks. (Henry Longfellow’ poeemis „Laul Haiavatast“ on Ülemjärv Gitche Gumee, ’särav Suur Vee Meri’.)

Sellal kui Borgi naine Donna serveeris meile pakse viile bannock’it kibuvitsamarjamoosiga, kurtis mees oma armastatud maa muutumise üle. Isegi aastaajad on teistsugused. Vahel on järvedel veel detsembriski vaba vett, tuuled on tugevamad ja loomadel, keda ta kütib – kobrastel, nugistel, minkidel, nirkidel –, kasvab talvekarv hiljem kui tema poisipõlves. „Kõik on nii teistmoodi.“

Samasugused muutused – ja paljud sellised, mida Borg selles suhteliselt rikkumatus vesikonnas veel näinud ei ole – toimuvad ka teiste Suure järvistu järvede vesikonnas. Järvistu viis järve – Ülemjärv, Huron, Michigan, Erie ja Ontario – on väidetavalt Põhja-Ameerika kõige hinnalisem ressurss, mõõtmatult väärtuslikum kui nafta, maagaas või kivisüsi. Kokku on neis tallel üle viiendiku Maa magedast pinnaveest (22 triljonit kuupmeetrit) ja 84 protsenti Põhja-Ameerika omast.

Suure järvistu vesikonnas elab ligi 40 miljonit ameeriklast ja kanadalast. Nad joovad neist järvedest, püüavad neist kala, veavad neid pidi kaupu, harivad nende kallastel maad ja töötavad linnades, mida poleks ilma nende järvedeta olemas. Ja muidugi reostavad neid. Järvistusse on sisse toodud invasiivseid liike, mis on järvi jäädavalt muutnud. Väetised, millega kasvatatakse maisi, et sööta seda lihaloomadele ja toota sõidukitele biokütuseid, on põhjustanud nii suuri veeõitsenguid, et need paistavad isegi kosmosest. Ja jätkuva kasvuhoonegaaside õhku paiskamisega on inimene suutnud isegi ilma niimoodi ümber teha, et järvistu vesikonnas on sagenenud tugevad tormid.

„See, mis siin toimub, pole naljaasi,“ ütleb Borg teed juues. „Kui siin maal ringi käia, saad aru, et midagi on valesti. Asjad on muutumas. Ma ei tea, kas seda annab enam peatada.“

Hiiglaslike geograafiliste objektide kohta on Suure järvistu järved sel mandril uustulnukad. Nad pärinevad Põhja-Ameerika viimasest jääajast, mil Lõuna-Kansasest Arktikani laiusid kilomeetritepaksused liustikud. Kui need 11 000 aasta eest taandusid, uuristasid nad orud, millest sai Suur järvistu. Järvede nüüdsed rannajooned ja järvi toitvad jõestikud kujunesid aga välja alles 3000 aastat tagasi, nii et praegusel kujul on need järved oluliselt nooremad kui vanimad Egiptuse püramiidid. Suurele järvistule Maa peal võrdset ei leidu. See on maailma suurim mageveesüsteem, ühe suurte muutuste ajastu kingitus teisele. Järved on omavahel ühendatud, igaühest voolab vett järgmisesse.

Järvistu igas järves, olgu ta külm ja sügav ning metsaste kallastega nagu Ülemjärv või soe ja madal ning tööstuslinnadega ümbritsetud nagu Erie, kihab salajane elu. Neis on varjul peidetud maailm, mida enamik inimesi kunagi ei näe. Kui veab, võid vilksamisi silmata Ülemjärve Isle Royale saarel hunti, näha videvikus Huroni kaldal põtra või vinnata Erie järvest välja 95-kilose tuura. Ent nende silmapaistvate loomade varjus elab märksa tagasihoidlikum tugimeeskond, kelleta järved sureksid.

„Hinga sügavalt sisse, ja siis hinga uuesti. Ühe jaoks neist kahest hingetõmbest tootsid hapniku ränivetikad,“ ütles järveökoloog Andrew Bramburger Kanada Keskkonna- ja Kliimamuutuse Ametist, mille juhtimise ja järelevalve all viiakse ellu enamikku Kanada keskkonnapoliitikast. Eelmisel aastal oli ta veel Duluthi Minnesota Ülikooli õppejõud, ja kui me septembris ühes tühjas õpperuumis vestlesime, ülistas ta ränivetikate (jäiga ränist rakukestaga vetikate) rolli looduses.

„Kõik nimetavad Amazonase vihmametsa maailma kopsudeks,“ ütles ta. „Aga tegelikult toodavad umbes poole atmosfääris olevast hapnikust maailma ookeanide, jõgede ja järvede ränivetikad.“ Ränivetikad pumpavad hapnikku ka järvedesse, ilma nendeta järved lämbuksid. Ja nad on järvedes tähtsaim toiduallikas. Kui ränivetikad on hea tervise juures, on seda ka kõik teised järve asukad.

Liivakarva juuste ja habemega Bramburger on Suure järvistu ja teiste maailma järvede vetikaid uurinud 20 aastat. Ta kasvas üles Niagara joa lähedal ja teda ennast võiks lugeda veeloomaks. „Mulle meeldib vees olla,“ ütles ta. „Surfama õppisin Erie järvel. Kui kellelegi öelda, et sa surfad järvel, vaadatakse sind pisut imelikult.“ Samas muidugi on järv enamikus kohtades miski, millel vastaskallas paistab. Bramburgeri vaimustus järvistust oli nii suur, et ta lausa pidi seda minuga jagama, ja mitte ainult sõnades. Ta kutsus mu kaasa ühele erilisele igakuisele üritusele: koos tema sõpradega Ülemjärve ujuma. Nad teevad seda aasta ringi, isegi talvel, mil nad hüppavad jääpankadelt vaba vee laikudesse, nagu ta mulle lõbusalt seletas. Ja oh mis vedamine, järgmine jääkülma vette kastmine pidi toimuma nelja päeva pärast enne päikesetõusu. Tegin argpüksliku katse kõrvale hiilida ja pomisesin, et ei võtnud ujumispükse kaasa. Bramburger katkestas mind: „Võin sulle laenata.“

Sellal kui ma vaikselt närvitsesin, et millesse ma küll olen kistud, avas Bramburger oma sülearvuti.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta detsembrikuu numbrist.

MICHIGANI JÄRV. Michigani järve kirdekaldal Sleeping Beari luidete kaldakaitseala lähedal laskub loojangu ajal tormipilvedest alla vihmakardin.Viiest Suure järvistu järvest jääb ainult Michigani järv üleni USA-sse.  Foto: KEITH LADZINSKI, NG
DETROITI JÕGI. Oma teekonnal Erie järve eraldab Detroiti jõgi Kanada linna Windsorit (vasakul) Detroitist. 1969. aastal oli Rouge’i jõgi, üks Detroiti jõe lisajõgedest, nii reostunud, et süttis põlema. See sündmus aitas kaasa USA keskkonnaliikumise tekkele.  Foto: KEITH LADZINSKI, NG
ÜLEMJÄRV. Hurricane’i jõgi suubub Ülem-Michigani poolsaarel lõuna poolt Ülemjärve, maailma suurima pindalaga mageveekogusse. Enam kui poolt kogu Suure järvistu veest sisaldav Ülemjärv seisab silmitsi paljude ohtudega, alates invasiivsetest liikidest ja lõpetades talvise jääkatte kadumisega.  Foto: KEITH LADZINSKI, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706