Tuisulumi keerutab ümber mahajäetud majade, mis valvavad pakase käes Dicksoni tühje tänavaid. Sadamalinn Dickson kehastas kunagi Nõukogude unistusi Arktika arendamisest, aga pärast 1991. aastat, mil Nõukogude Liit lagunes, jäeti ta vähehaaval maha.  Foto: JEVGENIA ARBUGAJEVA, NG

Arktika unistus, poeetiline pilk kaugusesse

Venemaa Kaug-Põhja pikas polaaröös kõnelevad ajas peatunud elud ja legendid.

ÖELDAKSE, ET KUI Arktika sulle hinge poeb, jääb see sind alati kutsuma. Mina lippasin lapsepõlves mööda tundrat ja vaatasin polaaröös kooli poole kõndides virmalisi. Polaaröö on luuleline nimetus kahele pimedusekuule, mis pole siin lihtsalt talv, vaid ka meeleseisund. Aastaid tagasi lahkusin oma kodulinnast Tiksist, Laptevite mere äärsest kaugest sadamalinnast, ja elasin eri maade suurlinnades. Aga Arktika on mind aina tagasi kutsunud. Ma igatsen siinse eraldatuse ja aeglasema elurütmi järele. Sellel jäätunud põhjamaisel maastikul lendab mu kujutlusvõime takistamatult nagu tuul. Iga ese muutub sümboolseks, iga värvivarjund tähendusrikkaks. Ainult siin viibides olen ma mina ise.

Üsna samamoodi on ka nendega, keda ma pildistan. Vahel mõtlen ma, et nende lood on nagu raamatu peatükid. Iga peatükk jutustab erinevast unistusest, aga samas on nad kõik seotud armastusega selle maa vastu. Siin on erak, kes kujutleb, et ta elab merel laevas, ja noor naine, kelle unistus oli elada koos oma kallimaga maailma äärel. Ja on kogukond, mille liikmed järgivad traditsioone ja pajatavad esivanemate müüte, hoides niimoodi elus oma kogukonna minevikku ja tulevikku. Ja lõpuks on vana Nõukogude unistus polaaruurimisest ja nende alistamisest. Igal unistusel on oma värvipalett ja atmosfäär. Igaüks, kes siin elab, on siin põhjusega.

Esimene unistus on Vjatšeslav Korotki oma. Ta töötas kaua aega Hodovariha meteoroloogiajaama ülemana ühel Barentsi mere äärsel eraldatud maasäärel – kitsal kõledal maaribal, kus on tema sõnul tunne nagu oleksid laevas. Kui ma Korotkiga esimest korda kohtusin, tundsin kohe ära tema presendist šturma, milliseid kandsid nõukogude ajal kõik mu kodulinna mehed. Korotki on poljarnik, Kaug-Põhja polaaruurija, ja ta on pühendanud oma elutöö Arktikale. Ilmaandmeid aitab ta koguda siiani.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Ilmajaama juures oli kuulda, kuidas jää kriginal liikus ja tuul vilistas raadiotraatides. Sees oli vaikne, aja möödumisest andsid märku ainult Korotki sammud ja ukse kriuksumine. Iga kolme tunni tagant läks ta välja ja tuli tagasi, pomisedes omaette vaatlusandmeid – „Tuul lõunaedelast, 12 meetrit sekundis, puhanguti kuni 18 meetrit sekundis, tugevnemas, õhurõhk langeb, lumetorm on tulekul“ –, mille ta seejärel edastas vana ragiseva raadio kaudu inimesele, keda ta polnud kunagi näinud.

Ühel päeval oli mul kurb tuju, polaaröö pani mu mõtted kaootilistes suundades jooksma. Tulin teekruusiga Korotki juurde ja küsisin, kuidas ta suudab siin elada, üksipäini, kõik päevad ühesugused. „Sul on liiga palju ootusi,“ vastas ta, „ja see on vist normaalne. Aga siin ei ole kõik päevad ühesugused. Näe, täna nägid sa eredaid virmalisi ja väga haruldast nähtust, kus merd kattis õhuke jääkirme. Kas polnud siis täna õhtul tore näha tähti, kui nad olid üle nädala aja pilvede taga peidus olnud?“ Tundsin süümepiinu, et vaatan liiga palju iseendasse ja unustan ümbrust vaadelda. Edaspidi olin üksainus suur silm.

Kuu aega elasin noore paari Jevgenia Kostikova ja Ivan Sivkovi juures, kes kogusid meteoroloogilisi andmeid ühes teises Venemaa jäätunud servas.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta detsembrikuu numbrist.

KANIN NOSS 68,657° N 43,272° E / „Tõin külakostiks šokolaadi ja puuvilju,“ ütleb fotograaf Jevgenia Arbugajeva. „Need väikesed asjad on Arktikas kulla hinnas ja võlusid [meteoroloogi ja majakavahi] Jevgenia Kostikova näole laia naeratuse. Õunad mähkis ta ükshaaval ajalehepaberisse otsekui mingid kristallesemed, et nad ära ei külmuks.“   Foto: JEVGENIA ARBUGAJEVA, NG
HODOVARIHA 68,941° N 53,769° E / Vjatšeslav Korotki kõnnib majaka poole, mis juba üle kümne aasta enam ei tööta. Kui Korotkil pliidipuud otsa said, käis ta majaka küljest puitpaneele kangutamas ja küttis nendega ilmajaama, kus ta elas ja töötas. Hiljem on see ilmajaam uuega asendatud.  Foto: JEVGENIA ARBUGAJEVA, NG
HODOVARIHA 68,941° N 53,769° E / Selle raadio kaudu edastati vanast ilmajaamast temperatuuri-, sademete ja muid meteoroloogilisi andmeid lähimasse linna Arhangelskisse, mis jääb sealt ligi 800 kilomeetri kaugusele. Meteoroloogilisi andmeid saadab Korotki endiselt, ööl ja päeval iga kolme tunni tagant.  Foto: JEVGENIA ARBUGAJEVA, NG
DICKSON 73,507° N 80,525° E / Kultuurimaja, kus kunagi anti etendusi ja peeti pidusid, on pikka aega tühjana seisnud. Samasugust nõukogude arhitektuuristiili kohtab teisteski Arktika asulates, mis rajati ajal, kui Nõukogude Liit üritas luua Põhjamere laevatee äärde taristut.  Foto: JEVGENIA ARBUGAJEVA, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706