ARMASTUS KOROONA AJAL. Kui isolatsiooniaeg Itaalias lõppes, võis hakata läbi viima seni edasi lükatud tseremooniaid. Milano lähedal asuva Barzanò linnakese San Vito kirikus toimunud laulatusel, ühel Itaalia esimestest pärast piiranguid, kandsid pruut Marta Colzani ja peigmees Alessio Cavallaro maske. Märtsis andis Vatikan välja määruse, mis lubab piiskoppidel kavandada usutalitusi oma äranägemise järgi.  Foto: DAVIDE BERTUCCIO, NG

Me liigume sellest hirmsast aastast edasi. Aga kuidas? Kuhu?

Nimetatagu seda uueks koroonaviiruseks, SARS-CoV-2-ks, Covid-19-ks või lihtsalt koroonaks: see viirus on 2020. aasta anastanud, irvitades meie kaitsemehhanismide üle ja valitsedes meie elu üle. Selles numbris uurib National Geographic pandeemia mõjusid teadusele, keskkonnale ja maailma kultuuridele.

SEL AASTAL – sel traagilisel aastal, nagu Robin Marantz Henig järgnevatel lehekülgedel kirjutab – ehitas üks Kesk-Jaava mees bambusritvadest tõkke, kirjutas vinüülilapakale „KARANTIIN“ ja blokeeris pääsu ühele külateele. Üks Belgia ettevõtja hakkas käima tööl kaitseülikonnas. Üks Detroiti laps kaebas peavalu, ja kui teda kuu aega hiljem maeti, lubati matusele ainult 12 inimest ja vanemad leinasid teda näomaskide taga.

See aasta on nõudnud, et me mõistaksime: neid inimesi, neid paiku, seda kurbust, seda hirmu ühendab üksainus nähtus. Suurem osa meist pole ei epidemioloogid ega Hispaania gripi pandeemiat läbi elanud. Enne 2020. aastat kuulus sõna „pandeemia“ enamiku inimeste jaoks ajalukku, düstoopilisse ulmesse või Henigi-suguste teadusajakirjanike hoiatusraamatutesse. Uue koroonaviiruse mõistmine tegeliku globaalse sündmusena, milleks ta on saanud, on nõudnud kurnavat pingutust.

Ainuüksi see, kui üritada jälgida uuringuid, võib käia üle jõu isegi kogenud vaatlejale, nagu Henig ühes selle erinumbri pandeemiateemalistest esseedest välja toob: „Isegi minusugusel teadusefriigil on olnud närvesööv vaadata, kuidas teadlased vaidlevad, kannapöördeid teevad ja seisukohti ümber hindavad. Olen soovinud, et selle asemel sööstaks lihtsalt kohale mõni laborikitlis kangelane ja ajaks selle viiruse ära.“

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Siia numbrisse kogutud esseesid ja pilte pandeemia kroonikaks nimetada on ülbe ja lootusest ajendatud tegu – kroonika on ju asi, mida vaadatakse pärast, tagasivaates. Millal me pärastiseni jõuame? Me liigume edasi, sest peame liikuma, aga kuidas? Kuhu? Ja mida on see traagiline aasta meie elus muutnud? Need on mõned neist küsimustest, mida ajakirjanikud ja fotograafid selles numbris lahkavad.

OMA MURELIKUS essees teadusliku uurimistöö mõistmisest koroonanäolises tulevikus paneb Henig imeks koroonauuringute tohutut tempot ja enneolematut avatust üldsuse ees, kes samuti igatseb meeleheitlikult laborikitlis kangelase järele.

„Võib-olla osutub meie filtrimata vaade edaspidi kasulikuks,“ kirjutab ta. „Võib-olla on pealtvaatamine, kuidas teadlased üritavad ehitada lennukit, millega nad juba lendavad, nagu koroonauuringute kohta on öeldud, mingil veidral kombel kasulik teadustöö protsessi üldiseks mõistmiseks.“

Võib-olla. Me oleme kärsitu ja enesekeskne liik, kes on suuteline vaimustavaks kangelaslikkuseks ja uskumatuks rumaluseks. Kui suur on võimalus, et me leiame kestliku tee sellest viletsusest välja? See tundub kuust kuusse ja päevast päeva ebakindel.

Sellal kui me õppisime selgeks karantiinisõnavara ja 20-sekundilise kätepesu, jätkas planeedi temperatuur tõusmist. Põgusalt tundsime isegi pandeemia-kõrvalmõjude-optimismi, ja olgu öeldud, et osalt oli selleks ka põhjust. Veneetsia kanalitesse naasnud delfiinid (1) – kahju küll, aga see ei vastanud tõele, kuigi me väga tahtsime, et vastaks. Pandžablased, kes nägid mitmekümne aasta jooksul esimest korda Himaalajat, sest majanduslangus tegi õhu nii palju puhtamaks – jah, see oli tõsi, nagu ka puhtama õhuga lennujaamad, Bangkokist São Pauloni.

Kui Keenia president Uhuru Kenyatta kehtestas oma riigi esimesed koroonapiirangud, kasutas ta nende kohta kummaliselt luulelist väljendit „liikumise lakkamine“. Mõnda aega tundus tõesti, nagu 2020. aastal oleks kogu maailm paigale tardunud, piirkond piirkonna järel. Tühjad puiesteed. Suletud ärid. Üks Barcelona kvartett mängimas Puccinit saalitäiele potitaimedele.

Ent needki, kellel oli võimalus toas redutada, said aru, kui vale on ette kujutada, et liikumine on lakanud. Kiirabiautod sõitsid, EMO-des ja intensiivravipalatites käis kibe töö. Tohutu hulk tööinimesi ja vaeseid on ikkagi iga päev koroonaohus, sest neil pole muud valikut. (2)

Nagu Robert Kunzig oma essees pandeemia keskkonnamõjudest kirjutab, on õhureostus hakanud hoogsalt tagasi tulema, ja suvel põles Siberis tundra. „Kas koroonaviiuse kogemus muudab mingil jääval moel seda, kuidas me oma planeeti kohtleme, kui ligi kaheksa miljardit inimest üritab siin kuidagi ära elada?“ küsib Kunzig. „Milline oleks maailm siis, kui riike majandataks looduse seatud piirides?“

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta novembrikuu numbrist.

PUUDUTUS KOROONA AJAL. Distantsi hoidmisel on omad piirid. Elanud enam kui kaks kuud teise inimese puudutuseta, leidsid Mary Grace Sileo (vasakul), tema tütar Michelle Grant ja teised pereliikmed lahenduse. Nad riputasid New Yorgi osariigis Wantagh’s Sileo aias pesunööri külge kaitsekile ja kallistasid läbi selle.  Foto: AL BELLO, GETTY IMAGES
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130