Belgia, Indoneesia, Keenia ... koroonaviirus luurab kõikjal üle maailma
Koroonapalatites hoolitsevad kurnatud töötajad haigete eest ja kuulavad nende sosinal avaldatud hirme. „Kui mina seda ei tee, kes siis?“ küsib üks õde.
Cédric Gerbehaye riietus nii, nagu meditsiinitöötajad soovitasid: näomask, visiir, kaitsekombinesoon, jalatsite peal kahekordsed kilesussid, topeltkindad. Välimised kindad olid kilest ja teibiga kinnitatud, et viirus kinnaste vahele ei pääseks. Ta õppis hoidma ja käsitsema kaamerat läbi kile. Brüsseli hooldekodus nägi ta, kuidas üks eakas naine vaatas temalt koroonaproovi võtma tulnud õele silma ja tunnistas: „J’ai peur.“
Õde võttis naisel kätest kinni, naaldus lähemale ja vastas: mina kardan ka. Ainuüksi sel päeval võttis ta oma tiimiga ligi 150 proovi. Kui ta hiljem Gerbehaye’ poole pöördus, ütles tema hääl nii palju, et fotograaf mäletab seda siiani. Selles kõlas ühtaegu murdumine, tugevus, lein ja raev. „Keegi teine ei tohi neile inimestele lähedale tulla,“ lausus ta. „Kui mina seda ei tee, kes siis?“
43-aastane Gerbehaye on Teise maailmasõja üle elanud belglase ja hollandlase lapselaps. Fotoajakirjanikuna on ta harjunud nägema relvakonflikte ja surma. Ent sel kevadel pikka aega haiglates, vanadekodusdes ja surnuautodes viibides mõistis ta, et tema põlvkonna belglased näevad esimest korda oma rahvast kriisis ja hirmununa – nii nagu nägid nende vanavanemad.
J’ai peur. Märtsis ja aprillis kogus Belgia mõne nädala jooksul kuulsust maailma suurima koroonasurmade näitajaga elanike arvu kohta. Kas ehk Belgia võimud lihtsalt arvestasid surmajuhtumeid ausamalt kui teised riigid, nagu mõned arvasid? Igal juhul nägi Gerbehaye Brüsseli ja kahe väiksema linna surnukuuri- ja haiglatöötajate tööd jälgides, et ohvreid on ka elavate seas: eesliinitöötajad, kes hoolitsevad haigete eest ülekoormatuna ja käepäraste vahenditega improviseerides.
Ühel pärastlõunal istusid Monsi haigla juures tema lähedal vaikselt ja kössi tõmbunult kaks õde ja tegid puhkepausi ajal suitsu. Kui üks toetas pea teise õlale, meenus Gerbehayele väljend faire corps, mis tähendab üheks saamist. Nad meenutasid talle väikesi loomi, kes liibuvad sooja saamiseks üksteise ligi. Olen näinud teie suguõdesid Gaza haiglates pärast pommirünnakuid, ütles ta endale; te teete nagu nemadki ajalugu, ehkki te olete liiga väsinud, et sellest hoolida. Ta tõstis kaamera. Õed ei vaadanud isegi üles.
Märkus: Fotograafi Cédric Gerbehaye' tööd rahastas osaliselt National Geographic Society erifond, mis loodi pandeemiat kajastavate ajakirjanike toetamiseks.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta novembrikuu numbrist.
