Nüüdseks 18-aastane M. ootab koos oma nõbuga rongi. Ta on pärit Lääne-Bengali vaesest rajoonist South 24 Parganasist, kus inimkaubandus on väga levinud. Mees, keda M. ühes koolis kohtas, müüs ta Delhisse bordelli. Tal õnnestus isale helistada ja politsei päästis ta sealt organisatsiooni Shakti Vahini abiga ära.  Foto: SMITA SHARMA, NG

Röövitud elud - jõhker seksikaubandus

Seksikaubandus on ülemaailmne probleem, mille lõksu langeb miljoneid lapsi. See lugu kirjeldab, kuidas kaks unistustega tüdrukut, üks Indiast ja teine Bangladeshist, sunniti prostituutideks.

Enne kui nad samasse bordelli müüdi, olid Sayeda ja Anjali tavalised teismelised, kasvasid sarnastes oludes, teineteisest mõnesaja kilomeetri kaugusel: Sayeda elas Bangladeshis Khulna linnas ja Anjali India Lääne-Bengali osariigis Siliguris.

Nad püüdsid samade asjade poole nagu kõik teismelised: pääseda vanemate kontrolli alt, leida armastus, hakata elama oma unistuste elu. Mõlemad olid maailma suhtes naiivsed ja poleks osanud ette kujutadagi julmusi, mida sel neile varuks oli.

Sayeda kasvas üles ühe armetu linnaosa tillukeses kahetoalises majas ja veetis suure osa lapsepõlvest omapead. Tema ema tõusis vara ja läks terveks päevaks New Marketisse – ühte Khulna ärirajoonidest – poode koristama. Sayeda isa oli velorikšajuht, kes sõidutas reisijaid sandikopikate eest. Sayedal oli õppimisega raskusi ja ta langes enne teismeiga koolist välja, kuigi ema hoiatas, et see toob talle pahandusi.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Seltsiva loomu ja vaba hingega Sayeda oli naerusuine ja kergesti sõbrunev. Kõige rohkem armastas ta tantsida. Kui vanemaid polnud kodus, vaatas ta telerist hindi ja bengali filmide tantsulõike ja tegi liigutusi järele. Mõnikord, kui ema ta sellelt tabas, noomis ta Sayedat. „Meie naabritele ei meeldinud, et ta alati laulis ja tantsis,“ rääkis ema.

Sayeda oli ilus, õrnade näojoonte ja mandlikujuliste silmadega, ja talle meeldis end meikida. Ta hakkas käima abiks ilusalongides, kus ta sai palju teada soengute, nahahoolduse ja kosmeetika kohta. Vanemad muretsesid poiste tähelepanu pärast, mida tüdruk endale tõmbas, ja panid ta 13-aastaselt mehele. Lapsabielud on suures osas Lõuna-Aasiast keelatud, aga tavalised. Sayeda vanemate valitud abikaasa oli vägivaldne ja tüdruk läks vanematekoju tagasi.

Kodus nurus ta emalt luba minna ühte tantsukooli. „Ma saan etendustes esineda ja natuke raha teenida,“ seletas ta emale. Ema andis järele, ning Sayeda hakkas tantsima pulmades ja muudel üritustel. Sel ajal armuski ta ühte poissi, kes oli tema tantsukoolis sage külaline. Poiss rääkis Sayedale, et viib ta Indiasse, kus ta võib teenida tantsijana palju rohkem. Paljutõotavat tulevikku kujutledes otsustas Sayeda temaga kodust ära joosta.

Anjalil, graatsilisel säravate silmade ja kõrgete põsesarnadega tüdrukul, olid kodust ära kippumiseks samalaadsed põhjused. Tema pere elas ühes slummis käepärastest materjalidest kokku klopsitud osmikus. Teda kasvatas põhiliselt ema, kes töötas teenijana. Nad olid õega nii vaesed, et kaklesid nende väheste koolitarvete pärast, mida nad jaksasid osta. Anjali langes enne 13-aastaseks saamist koolist välja – mis on kõikjal Indias vaeste perede laste puhul tavaline. Ta läks ühte vabrikusse suupistete pakkijana tööle. Sõpru oli kinnise loomuga Anjalil vähe. Kodus oli tema usaldusaluseks kitsetall, kelle ta adopteeris ja kes järgnes talle igale poole, näkitses söögiaegadel tema toitu ja ronis õhtuti koos temaga voodisse.

Tehases kohtas Anjali noormeest, kes teda võlus. Anjali teadis, et ema otsib talle tulevast peigmeest, aga otsustas, et tahab olla koos just temaga. Nii pani ta 2016. aasta oktoobris hindu pidustuste Durga Puja ajal ühel õhtul selga ilusa uue salwar kameez’i, lipsas kodust välja ja sõitis bussiga raudteejaama oma kallimaga kokku saama. Anjali üllatuseks oli poisil üks teine noormees kaasas, aga ta läks ikkagi koos nendega Kolkata rongi peale.

Ema otsis tol õhtul Anjalit meeleheitlikult taga ja taipas, et tüdruk oli juba mõnda aega põgenemisplaane pidanud. Naabrid olid paar päeva enne Anjali kadumist kuulnud, kuidas ta rääkis oma kitsele: „Kes sinu eest hoolitsema hakkab, kui ma läinud olen?“

Kõigist inimkonna pahedest üks šokeerivamaid on laste orjastamine seksuaalse rahulduse nimel. Sayeda ja Anjali, kes mulle oma loo rääkisid, on vaid kaks lugematutest ohvritest. Nagu enamiku kriminaalsete äride puhul, on selle jõleduse mastaapi võimatu kindlaks teha, aga selge on, et alaealistega kaubitsemine seksikaubanduses on mitme miljardi dollarilise käibega ülemaailmne äri.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni palju tsiteeritud uuringu järgi olid 2016. aastal üle miljoni lapse seksuaalse ekspluateerimise ohvrid. Kuna laste prostitutsiooni on raske avastada, tunnistati uuringus, et tegelik arv on tõenäoliselt palju suurem. Viimatises ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse büroo ülemaailmses inimkaubanduse ülevaates leiti, et aastatel 2010–2016 kasvas riikide teatatud inimkaubitsemise ohvrite arv vähem kui 15 000-lt ligi 25 000-le. Selles statistikas kajastub kõigest murdosa tegelikest ohvritest, sest enamik jääb avastamata. Kasv võib näidata politseitöö tõhustumist, aga uurijad peavad tõenäolisemaks, et see näitab süngemat tegelikkust – seda, et inimkaubandus, kaasa arvatud laste müümine prostituutideks, on tõusuteel.

„See on kasvav äri,“ ütleb George Masoni Ülikooli avaliku korra õppejõud Louise Shelley, kes on kirjutanud raamatu „Human Trafficking: A Global Perspective“ („Inimkaubandus globaalses vaates“).

Lastega kaubitsemise nuhtlusest pole jäänud puutumata peaaegu ükski riik, aga mõned maailma piirkonnad on esile kerkinud selle keelatud äri keskustena. Üks, kus olukord on eriti hull, ongi piirkond, kus Sayeda ja Ajali üles kasvasid – India Lääne-Bengali osariik ja selle naabermaa Bangladesh, mis kunagi moodustasid ühtse Bengali provintsi. Neid kaht ala lahutab 2250 kilomeetrit riigipiiri, aga ühendab ühine kultuuri- ja keelepärand, ja ka see kurb seik, et seal müüakse igal aastal tuhandeid tüdrukuid seksiorjadeks.

Tegelik arv pole teada, aga esitatud arvud või hinnangud, kui ebatäpsed need ka pole, osutavad selle kaubanduse suurele mahule. India Riikliku Kriminaalregistri andmetel moodustasid Bengali juhtumid riigis aastatel 2010–2016 registreeritud 34 908-st inimkaubanduse juhtumist ligi veerandi. Osariigi kohta, kus elab kõigest seitsme protsendi ringis riigi elanikkonnast, on seda vapustavalt palju. Ainuüksi 2017. aastal kuulutati Lääne-Bengalis kadunuks 8178 last, India tolle aasta koguarvust ligi kaheksandik. Paljud kadunuks jäänud tüdrukud müüdi peaaegu kindlasti bordellidesse. Bangladeshis võib pilt olla veel hullem: ühe riikliku hinnangu järgi müüakse sealt Indiasse või India kaudu teistesse maadesse 50 000 tüdrukut aastas. Bangladeshi piires prostituutideks müüdud tüdrukuid see arv ei hõlma.

Lääne-Bengal on mitte ainult koht, kust tüdrukuid prostituutideks kaubitsetakse, vaid samavõrd ka selle kaubanduse sihtkoht. Pikal piiril Bangladeshiga ja 96-kilomeetrisel piiril Nepaliga on palju valveta lõike, kustkaudu kaubitsejad saavad tüdrukuid osariiki sisse tuua. Mõned jõuavad lõpuks välja enam kui 14 miljoni elanikuga metropoli Kolkata punaste laternate rajoonidesse. Ülejäänud müüakse teiste India linnade – Delhi, Mumbai, Pune – või Lähis-Ida bordellidesse. (Indias on tasu eest seksitööd teha lubatud, aga paljud selle äriga seotud tegevused, näiteks kupeldamine või bordellipidamine ning ka laste kaasamine prostitutsiooni on keelatud.)

Üldse mitte üllatavalt on selle tragöödia suurimaks põhjuseks vaesus, mis on piirkonnas, kaasa arvatud India ühes suuremas rajoonis South 24 Parganasis, väga levinud. South 24 Parganas on mahajäänud kant, kus teed on viletsad, tööstust vähe ja põllud mussoonihoojal sageli üle ujutatud. Jõugud jahivad seal vaeste perede tüdrukuid, kasutades ära nende vaesust ja muid asjaolusid, mis teevad nad haavatavaks.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta oktoobrikuu numbrist.

Märkus: Inimkaubanduse ohvriks langenud tüdrukuid, kellest loos „Röövitud elud“ juttu on, nimetame me eesnime esitähega ja neid on pildistatud nii, et nad poleks äratuntavad. Loo peategelaste nimed Sayeda ja Anjali on varjunimed. See on National Geographicu poliitikas ja praktikas erand. Me varjame nende noorte naiste isikut, et kaitsta nende turvalisust ja tulevikku ning täita India seadusi, mis keelavad seksikuritegude ohvrite isiku avalikustamise.

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130