Harpüia valvab Brasiilia Amasoonias oma tibu. Emased on isastest suuremad, nad võivad kaaluda umbes 11 kilo ja küünised on neil sageli suuremad kui grislil. Harpüia levila, mis hõlmab Kesk-Ameerikat ja suurt osa Lõuna-Ameerikast, on 1800. aastatega võrreldes üle 40 protsendi kahanenud.  Foto: KARINE AIGNER, NG

Amasoonia vägeva harpüia päästmine

Teadlased, parapähklikorjajad, maaomanikud ja turismiettevõtjad ühendavad oma jõud maailma ühe suurema kotka päästmiseks.

See pidi olema otsetee. Nüüd leian end vöösügavuses piimakohvi värvi vees üle veealuste palkide koperdamas, sipelgatest kihavate okaspõõsastike all küürutamas ja kleepuvatest ämblikuvõrgukardinatest läbi trügimas – järgnedes minu ees teed rajavale Brasiilia bioloogile Everton Mirandale. Üks kallis kaamera andis juba otsad, kui välitööde assistent Edson Oliveira kukkus näoli lompi, ja fotograaf Karine Aigneri küünarvarrel on herilasepiste turse paisunud priske tomati mõõtu ja värvi.

Ent kui keegi mõlgutabki tagasipööramise mõtteid, hoiab ta selle enda teada. Meie missioon on liiga tähtis. Oleme tulnud otsima raskesti leitavat harpüia pesa, mis kuuldavasti asub selles Brasiilia Mato Grosso osariigi Amazonase vihmametsas, metsaservast pooleteise kilomeetri kaugusel.

Harpüia ehk harpüiakotkas on üks maailma suuremaid kotkaid. Oma siledasulise monokroomse keha, raevukate silmade ja võimsa sulekrooniga kuulub ta planeedi imetlusväärsemate lindude hulka ja on paljudele linnuvaatlejatele ihatuim lind, keda kohata. Tema küünised, mis suudavad haarata puu otsast laisiku, võivad olla suuremad kui grislil, ja emane võib kaaluda umbes 11 kilo. „Ta näeb välja nagu kusagilt ulmeraamatust,“ ütleb Miranda.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Toiduahela tipus oleva röövlinnuna mängib harpüia looduses tähtsat rolli: hoiab vaos saakloomaliikide arvukust. „Kui jõuda niikaugele, et harpüia on kaitstud, on kaitstud ka peaaegu kõik teised tema ökosüsteemi liigid,“ ütleb Panama harpüiakotka programmi juhtiva looduskaitseühenduse Peregrine Fund president ja tegevjuht Richard Watson.

Mitte keegi ei tea, kui palju harpüiasid looduses järel on. Küll aga teavad teadlased, et nad on kadumas. Kunagi leidus neid võimsaid röövlinde Mehhikost Põhja-Argentinani, aga nende levila on 1800. aastatega võrreldes üle 40 protsendi kahanenud ja piirdub nüüd enamasti Amazonase madalikuga, räägib Miranda. Metsade mahavõtmine põldude, kaevanduste ja arenduste jaoks – harpüia püsimajäämise peamine ohutegur – ei näita vaibumise märke. Miranda arvutas välja, et 2020. aasta alguses langetati Brasiilia Amasoonias iga tunniga 55 hektarit metsa.

Endisest vabavõitlejast teadlane Miranda tegutseb Brasiilia harpüiade päästmise eesliinil. Ta on enda sõnul kindel, et ilma tõhusa liigikaitseta on need röövlinnud varsti suurest osast oma Brasiilia tugipunktist kadunud. Ta peab silmas ala, mida on hakatud nimetama metsalangetuse kaareks – umbes Hispaania-suurust killustatud maastikku, mis ääristab Amasoonia kaguosa otsekui kõver irve. Miranda usub, et ohjeldamatu elupaikade hävitamise vastu saab võidelda sellega, kui brasiillastele näidata, et metsad on kasvavana tulusamad kui maharaiutuna. Selle mõttega aitas ta hiljuti käivitada uutmoodi ökoturismi programmi, et anda maaomanikele stiimul harpüiade ja nende elupaikade kaitsmiseks. (Õnneks olid 2020. aasta kaks esimest kuud tihedalt täis broneeritud ja sellest saadud tulu hoiab projekti käimas aasta lõpuni, mil pandeemia kõige hullem mõju on loodetavasti möödas ja inimesed hakkavad jälle reisima.)

Kui me pesa üles leiame, lisab see veel ühe olulise punkti andmestikku, mille põhjal saab kindlaks teha, mis laadi kohtades harpüiakotkaid veel elab, ja seejärel neid paiku kaitsta. Miranda heidab pilgu GPS-i noolele, mis tähistab kohta, kus pesa tema arvates asub. Meie teele jääb takistuseks ette kiirevooluline oja. Miranda ei lase end heidutada ja leiab maast poolkõdunenud puutüve, mis peab meie raskuse all imekombel vastu, kui me sellest ükshaaval üle turnime. Porisest kaldanõlvast käpuli üles roninud ja lõpuks ometi kindlale pinnale jõudnud, läbime kiirel sammul viimase kilomeetri, kuni märkame ühe parapähklipuu jämedat suursugust tüve. Selle kaitsealuse puuliigi kõrge võra on Miranda uuringuala harpüiade eelistatud pesapaik. Piilume üles tihedasse lehestikku. Umbes 30 meetri kõrgusel paistab lehtedevahelisest pilust hiiglaslik oksakuhil. Pesa!

Kuid peale ühe sihvaka valge sule, mida Miranda märkab, ei leia me mingeid tõendeid, et pesa on asustatud. Ka harpüiade hüüdude – läbilõikavate kriisete seeria – salvestise ettemängimisele ei järgne mingit reaktsiooni. Miranda oletab, et tibu, kes varem pidevalt selles pesas viibis, on sirgunud noorlinnuks ja tema kolmeaastane vanemate kodupiirkonnas elamise periood hakkab läbi saama.

Kui harpüiasid ei häirita, võivad nad kasutada sama pesa aastkümneid, ja Miranda peab tõenäoliseks, et tänavuse aasta lõpuks elab selles pesas uus tibu. Ta loodab, et kui kõik läheb hästi, tuuakse turistid siia teda imetlema – ja aitama teda kaitsta.

Selle asemel, et uurida harpüiasid Amasoonia rikkumatutes osades, eelistas Miranda keskenduda metsalangetuse kaarele, sest seal ähvardab liiki otsene oht. Aastatel 2004–2012 vähendas Brasiilia oma metsaraadamist 83 protsenti, 4400 ruutkilomeetrini aastas. See sai aga uue hoo sisse, kui karja- ja sojaparunid hakkasid poliitikuid ära ostma. 2019. aastal presidendiks tõusnud Jair Bolsonaro tõmbas metsavarguse vastaseid meetmeid koomale, mis hoogustas raadamist 30 protsenti. Mõne hinnangu järgi on 95 protsenti praegusest raadamisest ebaseaduslik.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta oktoobrikuu numbrist.

Harpüiasid leidub nüüd põhiliselt Amazonase vihmametsas, kus metsa raadamine karjamaadeks sööb ära nende elupaiku. Looduskaitsjad loodavad, et rantšopidajad võtavad vähem metsa maha, kui nad teenivad piisavalt tulu turistidelt, kes maksavad raha, et pesas olevaid kotkaid sellistest tornidest näha.  Foto: KARINE AIGNER, NG
Bioloog Everton Miranda sõnul on ökoturism juba harpüiale kasuks tulnud, näidates maaomanikele, et mets ei ole majanduslikult aher paik. Miranda usub, et selles Amasoonia piirkonnas, kus ta töötab, võib hakata käima harpüia pesi vaatamas sadu turiste aastas. See oleks õnnistuseks harpüiale ja lugematutele teistele metsaliikidele ning ka inimestele, kes seal elavad.  Foto: KARINE AIGNER, NG

See lugu valmis koostöös National Geographic Societyga ja algatusega Wyss Campaign for Nature, kes püüavad ärgitada riike võtma 2030. aastaks 30 protsenti planeedist kaitse alla.

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130