Robot ANYmal, mis suudab treppidest käia, prahist õrnalt üle astuda või kitsastest kohtadest läbi pugeda, kõnnib Šveitsis Zürichis oma tootja ANYboticsi kontori läheduses tänaval. Erinevalt ratastega robotist pääseb jalgadega robot peaaegu igale poole, kuhu inimenegi – ja ka sinna, kuhu inimene minna ei saa, näiteks radioaktiivsete või keemiajäätmetega reostunud paikadesse.  Foto: SPENCER LOWELL, NG

Robotid_on_kohal: kuidas_meie_elu_muutub?

Käes on robootika revolutsioon, masinad võtavad üle üha rohkem töid, mida seni tegid inimesed. See muudab meie elu.

Kui sa oled nagu enamik inimesi, pole sa ilmselt kunagi robotit kohanud. AGA SA KOHTAD.

Mina kohtusin ühega tänavu jaanuaris ühel selgel tuulisel päeval Colorado ja Kansase piiri lähedases madalrohupreerias 31-aastase sanfranciscolase Noah Ready-Campbelli seltsis. Lõuna pool ulatusid ebaühtlaste rividena silmapiirini tuuleturbiinid, otsekui vaikne helkivate kolmekäeliste hiiglaste armee. Minu ees haigutas auk, kuhu pidi tulema järgmise vundament.

Seda kaevas ekskavaator Caterpillar 336. Auk oli 19-meetrise läbimõõduga, 34 kraadi all tõusvate seintega ja kolme meetri sügavune, peaaegu tasase põhjaga. Ekskavaator kuhjas väljakaevatud pinnast kohta, kus see ette ei jää, kui on vaja alustada uut kuhja. 37-tonnise masina kopa iga laskumine, kaevamine, tõus, pööre ja pinnase kukutamine nõudis kindlat juhtimist ja täpset hindamist. Põhja-Ameerikas teenivad kogenud ekskavaatorijuhid 100 000 dollarit (89 000 eurot) aastas.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Ekskavaatori juhiiste oli aga tühi. Juht lebas kabiinikatusel. Tal polnud käsi. Ta oli kolme siugja musta juhtme kaudu otseühenduses ekskavaatori juhtsüsteemiga. Silmi ega kõrvu polnud tal ka, sest nende asemel jälgis ta oma tööd laserite, GPS-i, videokaamerate ja güroskoobitaoliste sensoritega, mis hindavad objekti asendit ruumis. Ready-Campbell, kes on San Francisco firma Built Robotics üks asutajaid, koperdas üle konarliku pinnase, ronis ekskavaatori otsa ja tõstis üles uhke katuseboksi kaane. Boksis oli tema firma toode: 90-kilone seade, mis teeb tööd, milleks kunagi oli vaja inimest.

„Tehisintellekt on seal,“ osutas ta masina trükkplaatide, juhtmete ja metallkarpide rägastikule. Seal olid sensorid, mis ütlevad talle, kus ta asub, kaamerad, millega ta näeb, juhtseadmed, millega ta saadab ekskavaatorile käske, sideseadmed, mille kaudu inimene saab tema tööd jälgida, ja protsessor, kus tema tehisintellekt teeb otsuseid, mida muidu teeks inimene. „Need juhtsignaalid saadetakse alla kabiini arvutitesse, mis tavaliselt reageerivad juhtkangile ja pedaalidele.“

Kui ma 20. sajandil laps olin ja lootsin suureks saades robotit näha, eeldasin, et see näeb välja ja käitub nagu inimene, umbes nagu „Tähesõdade“ C-3PO. Tõelised robotid, mida tollal hakati tehastes kasutama, olid aga väga teistmoodi. Praegu poldivad, keevitavad, värvivad ja teevad muid rutiinseid koosteliini töid miljonid sellised tööstusrobotid. Allesjäänud inimtöötajate ohutuse huvides eraldatakse nad sageli taraga. Robootik Andrea Thomaz Texase Ülikoolist on nimetanud neid tummadeks mõistuseta peemotiteks.

Ready-Campbelli robot selline ei ole (ehkki ekskavaatori küljele oli kirjutatud: „ETTEVAATUST! Robotseade liigub ilma hoiatamata“). Ja muidugi pole ta ka selline nagu C-3PO. See on uut tüüpi robot, kõike muud kui inimesesarnane, aga ikkagi tark, osav ja liikuv. Kunagi olid need robotid haruldased, aga nüüd on nad kindlalt teel igapäevaellu. Nad on mõeldud „elama“ ja töötama koos inimestega, kes pole varem robotit kohanud.

2020. aastal teevad robotid juba poodides inventuuri ja koristustöid. Nad panevad ladudes kaupu riiulitele ja toovad postipanekuks kätte. Nad lõikavad salatit ning korjavad õunu ja isegi vaarikaid. Nad aitavad autistlikel lastel suhelda ja infarktipatsientidel uuesti kõndima õppida. Nad patrullivad piiridel ja, nagu Iisraeli droon Harop, ründavad sihtmärke, mida peavad vaenulikuks. Robotid teevad lilleseadeid, viivad läbi usutalitusi, esitavad püstijalakomöödiaid ja on seksipartneriteks.

Ja see oli enne koroonapandeemiat. Äkitselt tundub inimeste asendamine robotitega – mõte, mis küsitluste järgi enamikule maailma inimestele ei meeldi – meditsiiniliselt mõttekas, kui mitte hädavajalik.

Robotid on nüüd Inglismaal Milton Keynesis toidukullerid, tassivad ühes Dallase haiglas varustust, desinfitseerivad Hiinas ja Euroopas palateid ja uitavad Singapuri parkides, manitsedes jalutajaid üksteisega vahet hoidma.

Tänavu kevadel, keset ülemaailmset majanduse kokkuvarisemist, ütlesid robotiehitajad, kellega olin 2019. aastal seda artiklit kirjutama hakates ühendust võtnud, et nad saavad nüüd potentsiaalsetelt klientidelt rohkem, mitte vähem päringuid. Pandeemia on viinud rohkemad inimesed äratundmisele, et automatiseerimisest saab töö osa, ütles Ready-Campbell maikuus. „Varem tõukas seda tagant vajadus olla efektiivne ja tootlik, aga nüüd on üks kiht juures: tervis ja turvalisus.“

Juba enne koroonakriisilt saadud lisatõuget kiirendasid tehnoloogia suundumused selliste robotite loomist, mis võiksid levida meie igapäevaellu. Mehaanilised osad läksid kergemaks, odavamaks ja töökindlamaks. Elektroonikud mahutasid pisematesse seadmetesse rohkem andmetöötlusvõimsust. Läbimurded võimaldasid inseneridel panna robotite korpusesse võimsa tehisintellekti. Tänu paremale digisidele said nad hoida osa roboti „ajust“ kusagil mujal arvutis – või ühendada lihtsa roboti sadade teistega, lastes neil kasutada nn ühismõistust, nagu teeb mesilaspere.

„Lähituleviku töökoht saab olema inimeste ja robotite ökosüsteem, kus nad teevad võimalikult suure efektiivsuse nimel koostööd,“ ennustas Ahti Heinla, üks internetitelefoni Skype loojatest ja praegu firma Starship Technologies kaasasutaja ning peatehnoloog. Tema firma kuuerattalised isesõitvad pakirobotid vuravad ringi Milton Keynesis, Tallinnas ning veel mitmes Euroopa ja USA linnas.

„Me oleme juba harjunud tehisintellektiga, mida me kanname endaga kaasas,“ ütles Carnegie Melloni Ülikooli tehisintellektrobootik Manuela Veloso, hoides käes oma nutitelefoni. „Nüüd peame harjuma tehisintellektiga, millel on keha ja mis liigub ringi ilma meieta.“

Veloso töökohas sõidavad mööda koridore tema töörühma koostöörobotid ehk kobotid, juhatades külalistele teed ja toimetades kohale pabereid. Nad näevad välja nagu iPad ratastega kõnepuldi otsas. Aga nad liiguvad omapead, vajadusel sõidavad koguni liftiga (nad paluvad viisakalt, et mõni läheduses viibiv inimene nende eest nuppudele vajutaks).

„See on paratamatu tõsiasi, et varsti muutuvad masinad, tehisolendid, meie igapäevaelu osaks,“ oli Veloso veendunud. „Kui robotite juuresolekuga harjuda, võtta neid nagu kolmandat liiki peale inimeste ja lemmikloomade, siis tahad luua nendega sideme.“

Meil kõigil tuleb välja nuputada, kuidas. „Inimesed peavad mõistma, et see pole ulme. See ei ole miski, mis juhtub 20 aasta pärast,“ ütles Veloso. „See on juba alanud.“

Vidal Péreze uus töökaaslane meeldib talle.

34-aastane Pérez töötab Californias Salinases köögiviljatalus Taylor Farms. Seitse aastat lõikas ta 18-sentimeetrise noaga salatit. Ta aina käis ja kummardus, lõikas maha Rooma või jääsalati pea, rebis ära vigased lehed ja viskas salatipea kasti.

2016. aastast saadik on lõikamise töö ära teinud robot.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta septembrikuu numbrist.

Berliini Tehnikaülikooli robootika ja bioloogia laboris loodud robotkäsi tõstab üles lille, hoides seda oma pneumosõrmede vahel kindlas, aga õrnas haardes. Hiljutised uuendused on toonud robotid inimvõimete jäljendamisele lähemale.  Foto: SPENCER LOWELL, NG
Mõnede robootikute robotid matkivad inimest detailideni – nagu ilmekas rääkiv pea Harmony, mis kinnitub California San Marcose firma Abyss Creations toodetava silikoonist ja terasest seksinuku külge.   Foto: SPENCER LOWELL, NG
Teiste arvates tunnevad inimesed end mugavamalt selliste robotitega nagu Curi, mis valmistati Georgia Tehnoloogiainstituudi sotsiaalselt intelligentsete masinate laboris. Kui robot on liiga inimese moodi, leiavad nad, võib inimeste reaktsioon kukkuda „õõvaorgu“, nagu robootikaprofessor Mashairo Mori nimetab meie tundeid, kui robot ei sarnane masinaga, vaid pigem häirivalt kahandatud inimesega – või laibaga.  Foto: SPENCER LOWELL, NG
Konstruktorid kujundavad iga roboti vastavalt tema ülesannetele – ja nende inimeste vajadustele, kellega ta koos töötab. 1,82 meetri kõrgusel ja 101-kilosel robotil HRP-5P, mille valmistas Jaapani Riiklik Tööstusuuringute ja -Tehnoloogia Instituut, on käed, jalad ja pea ning ta käsitseb näiteks ehitusobjektidel ja laevatehastes raskeid esemeid.  Foto: SPENCER LOWELL, NG
Sellel pildil otsustab lehm Hollandis Katwoudes Henri Willigi juustufarmis siseneda lüpsirobotisse Lely Astrounaut A4. Tema sisenedes skannib robot tema kaelarihma ja annab talle maiuspala, kui teda on tõesti vaja lüpsta (kui ei ole, siis ta maiust ei saa ja kõnnib edasi). Masin lüpsab automaatselt. Inimesed jälgivad piimatoodangut ja annavad robotile juhiseid puuteplaadi kaudu.   Foto: SPENCER LOWELL, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130