Jaanalind on maailma kiireim kahejalgne. Tema sprindikiiruseks on mõõdetud ligi 70 kilomeetrit tunnis ja pikka maad võib ta joosta umbes 48 kilomeetrit tunnis. Tema kiiruse saladuseks on võimsad reielihased, pikad saledad sääred, elastsed kõõlused ja kummalgi jalal üks eriti suur küünis, millega end edasi tõugata.  Foto: KLAUS NIGGE; NG

Nutikas lind, tõeline ellujääja

Unusta jaanalinnu kui juhmi linnu stereotüüp. Jaanalind on kiskjatest tulvil maailmas kaval ellujääja.

Enamik meist ajab rahumeeli läbi üheainsa ettekujutusega jaanalinnust: ta on see jabur suur lind, kes ohtlikus olukorras peidab pea liiva alla, arvatavasti mõeldes, et kui ta ohtu ei näe, ei näe oht ka teda.

Niisiis on jaanalinnust meie stereotüüpide kaltsukotis saanud kohtlase looma musternäidis. Isegi piibli järgi on ta rumal, ja ka halb lapsevanem.

Pea liiva alla peitja kuvand on ajast ja arust. See on 2000 aastat vana ja pärineb Vana-Rooma kirjamehelt Plinius Vanemalt, kes mõnikord andis edasi ka udujutte. No mõtle. Jaanalinnul on pikad kondised jalad, kere, mis kõrgub õhus nagu suur triiviv lihast ja sulgedest parv, ja periskoobi moodi kael, mida kroonib kuni 2,75 meetri kõrgusel kiilukujuline pea, silmad suuremad kui elevandil. See ei ole just loogiline kehaehitus pea liiva matmiseks.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Tegelikult hoiab jaanalind sageli tõepoolest pead maadligi (mitte maa sees) – et süüa taimi või hoolitseda pesa eest. Aga tema kael on kerge ja painduv, 17 kaelalüliga meie seitsme vastu, ning liigub kergesti üles-alla, küljelt küljele ja eest taha. Ja tema hiigelsuured silmad aitavad tal ümbritsevat maailma valvsa pilgu all hoida.

Valvsuseks on tal ka põhjust. Esiteks on ta sisuliselt ülemõõduline kana, kes jagab elupaika näljaste lõvide, leopardide, hüäänide, hüäänkoerte ja geparditega. Ja kuigi vanalind on liiga hirmuäratav, et olla neile kerge saak – tema jalahoop võib murda luid, ja suurem küünis vastasel soolikad välja kiskuda –, on jaanalind pigem põgeneja kui võitleja. Põgenemisel ulatub tema kiirus ligi 70 kilomeetrini tunnis.

Valvsana hoiavad teda ka rohked ohud, mis ähvardavad tema järglasi. Oma pesa – lihtsalt rohust puhtaks kitkutud ringi – teeb ta lagedasse kohta, kus iga mööda sattuv elevant võib munad puruks trampida, ja siis on veel näljased kiskjad. Edukaks pesitsemiseks on vaja uskumatult head õnne. Maailma suurim lind, ja üks silmatorkavamaid linde, peab rohkem kui kaks kuud, esimeste munade munemisest kuni tibude koorumiseni hoolitsema, et tema pesa ei märgataks, või olema valmis seda kaitsma. Pesitsuse nurjumine on tavaline, ja sellest ongi tingitud jaanalindude kavalalt kogukondlik pesitsuskäitumine.

Hea koht, kus jaanalinde näha saab, on Põhja-Tansaania Tarangire rahvuspark, mis hõlmab 2850 ruutkilomeetrit Tarangire jõe äärseid kuivi künkaid ja rohuseid tasandikke. Siin liiguvad ringi suured elevandikarjad ning tuhandete kaupa sebrasid ja gnuusid. Ka jaanalinnud on siin tavalised, aga kui ma lähen Dar es Salaami Ülikooli zooloogi ja jaanalindude käitumise eksperdi Flora John Magigega nende pesi otsima, leiame esimesena ühe lõhutud pesa.

Umbes 25 meetri raadiusse on rohu sisse laiali pillutatud üheksa muna. Magige uurib seda ala nagu politseiuurija mõrvapaika. Ta osutab õrnadele kraapimisjälgedele pesa endises asukohas ja kohe selle kõrval värskelt kaevatud tuhnikuurule. Tema pole süüdi, arvab ta. Pigem on munade laialiloopimine mõne näljase kiskja töö, aga mitte suure, sest kõik munad on terved. Võib-olla siis šaakal? Igal juhul on jaanalinnuema ja -isa edasi liikunud, nagu nad sageli teevad, kui keegi nende pesa häirib. Võimalik, et nad pesitsevad uuesti koos.

Sigimishooajal on jaanalinnud aga valimatud paaritujad, nii isased kui ka emased otsivad endale võimalikult palju partnereid. Kindlasti neil on selleks omad põhjused. Aga evolutsiooni seisukohast on „ringi aelemine“ viis, kuidas saada võimalikult paljudesse pesadesse mitmekesine DNA ja korvata enamiku pesitsuste nurjumist.

Kell pool üksteist hommikul märkame üht paari rahvuspargi peateest umbes 500 meetri kaugusel paaritumas. Kui nad lahku lähevad ja isane edasi kõnnib, võtab tema viimatine partner koos veel kahe emasega talle sappa. Varsti hakkab üks neist teda võrgutama: tõstab tiivad ja raputab neid nagu mütsitutte. Pesitsushooajal võib emane muneda ühe muna iga kahe päeva tagant, ja tal on suur tung saada isane seda viljastama. Isastest on aga sageli puudus, võib-olla sellepärast, et nad valvavad kiivalt oma territooriumi, sundides mõned isased mujale rändama.

Isane eirab teda. Nad jalutavad loogeldes ringi, möödudes kõrgetest laiuvatest akaatsiatest ja jässakatest ahvileivapuudest, mille jäme tüvi on elevantide lõputust kraapimisest armiline. Teel üritab emane uuesti, tiivad võdisemas. Mööda kihutab safariauto, mattes tema romantilise etteaste tolmupilve. Isane kõnnib edasi. Emane ei lase end heidutada, vaid kasutab juhust ja läheb tiibu väristades isasest ette.

„Aga isast see ei veena,“ märgib Magige.

Võrgutamiseks kulub üle tunni. Nad jõuavad Tarangire jõe liivasele kaldale. Kui emane eemale jalutab, kükitab isane maha – viimaks ometi on teda tabanud Amori nool. Siis annab ta täieliku pulmaetenduse: tiivad tõusevad kordamööda, keha õõtsub metsikult, pea heidetakse nii kaugele taha, et see põrkab vastu roideid, mütaki ühele küljele ja mütaki teisele küljele.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta septembrikuu numbrist.

Kolm emast (pruuni sulestikuga) ja kolm isast (musta sulestikuga) jaanalindu ning 42 tibu on Tansaanias Tarangire rahvuspargis šaakalite ja teiste kiskjate suhtes valvel. Ühispesades koorunud tibud võivad üheks-kaheks aastaks kokku jääda.  Foto: KLAUS NIGGE, NG
Tibu otsib ühes Saksamaa jaanalinnufarmis kaitset vanema võimsate jalgade vahelt. 18. sajandil läksid jaanalinnusuled Euroopas nii moodi, et intensiivse küttimise tagajärjel jäi jaanalinde enamikus levilast järsult vähemaks. Jaanalind kodustati Lõuna-Aafrikas 1860. aastatel ning nüüd kasvatatakse teda sulgede, liha ja elastse naha pärast kõikjal maailmas.  Foto: KLAUS NIGGE, NG
Isane jaanalind uurib Aafrika lõunatipus Hea Lootuse neeme lähedal oma kõrgest vaatepunktist randa. Maailma suurim lind – ta kasvab kuni 2,75 meetri kõrguseks ja kaalub kuni 135 kilo – tundub meile naljakas, aga oma vaenlastele pole ta lihtne saak.  Foto: KLAUS NIGGE, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130