Paul Salopek: Vesi kõikjal ja eikusagil
3900-kilomeetrisel rännakul läbi India avaldub India pühade jõgede müstiline veetlus – ja kriis, mis ohustab üht eluviisi.
„Kas te teete võlutrikke?“
Nii küsivad Rajastani maainimesed. Nad uudistavad meid, kui me Thari kõrbe kuumas valguses möödume. Me oleme pesemata, paksult tolmused, päikesest põlenud: kõrbenud hernehirmutised, kes vantsivad koormaeesli saatel läbi India. Kohalikud peavad meid etendusi andvateks vagabundideks, rändavateks imearstideks, rändtsirkuseks. Nende arvates oleme võlurid. Vastus nende küsimusele on jah. Me kanname kaasas imet. Aga samas, seda teevad kõik.
See ime on vesi.
Inimene on liikuv soolaka veega kaev. Nagu iga koolilaps teab, on vee osakaal meie kehas umbes sama suur nagu Maa pinnal. Sellistes kooskõlades pole midagi kummalist. Me oleme veest loomad, kes on sündinud veest planeedile. Vesi on kõikjal ja eikusagil. See on rahutu element – püsimatu, liikuv, alati muutmas oma füüsikalist olekut gaasilisest vedelaks, vedelast tahkeks ja tagurpidi tagasi.
Üks hapnikuaatom. Kaks vesinikuaatomit.
Vee molekulid on kolmnurksed nagu nooleots. Nagu painutatud küünarnukk. See annab neile nõrga polaarsuse, kummassegi otsa kaduvväikese laengu. Selle kaudu kujundavadki vee molekulid üheskoos meie tegelikkust. Vesi on meie ainelise maailma nõiduslik lahusti ja liim. See on ühend, mis nii lahutab kui ka seob meie ajurakke, mäeahelikke, meie hommikusest teest kerkivat auru, mandrilaamasid.
Ja ometi on vett, mida juua, nii vähe! Umbes 97 protsenti maailma veest asub soolastes ookeanides. Kahe protsendi ringis on lukustatud pooluste ja liustike igijäässe (mis küll kliimamuutuse mõjul sulab). Vaid absurdselt väike tilk kogu maailma veevarust, alla ühe protsendi, on kättesaadav inimeste eluvajadusteks, vedela mageveena. Ja ikkagi me raiskame seda aaret nagu kõrbesse eksinud lollid.
Ma kõnnin ümber maailma. Viimased seitse aastat olen kõndinud radu, mida mööda Homo sapiens’id rändasid kiviajal Aafrikast välja ürgmaailma avastama. Teel kogun ma lugusid. Ja mitte kusagil oma rännakul, ühelgi teisel maal ega mandril, pole ma näinud nii mastaapset tasumise tundi keskkonna röövkasutuse eest nagu Indiat ähvardav veekriis. See on peaaegu liiga hirmutav, et sellele üldse mõeldagi.
Maailma suuruselt teise elanikkonnaga riik, enam kui 1,3 miljardi inimese kodu, maastik, millele annavad näo kuulsad jõed – Indus, Ganges, Brahmaputra ja kõik nende võimsad lisajõed –, vangub teadmata tagajärgedega veekriisi äärel. Võimalik, et 21-s India hiidlinnas, sealhulgas Delhis, Bengalurus ja Hyderabadis, joovad elanikud, kokku umbes sada miljonit inimest, tänavuse aasta lõpuks oma viimase põhjaveesõõmu. Põhja-Indias Pandžabis, Aasia tähtsas viljaaidas kurdavad põllumehed, et nende pidevalt ületarbitud põhjavee tase langeb üheainsa inimpõlvega 12, 18, isegi 30 meetrit. Ja veevaru nappusega probleem veel ei piirdu. Tööstusjäätmed, linnade reovesi ja põllumajandusreostus on mürgitanud terveid jõestikke. Kokku on puhtast veest puudus umbes 600 miljonil inimesel, ligikaudu poolel India elanikkonnast. Samal ajal sünnib Indias igal aastal 20 miljonit inimest juurde, ja kõik nad vajavad eluks vett.
Ma matkan juba ligi poolteist aastat mööda Põhja-India jõetasandikke. Kõmbin üle betoonist maanteesildade, turnin üle raudteesildade ja istun oma seljakoti otsas kipakates kanuudes, ületades ühe jõe teise järel. Neid on sadu. Hinduismis on iga jõgi püha, lausa jumalus. (Ganges ehk hindi keeles Ganga on kahvatu jumalanna, keda kujutatakse tervelt nelja käega, krokodilli seljas.) Nende jõgede mudastes vetes loksub India tulevik.
„Kas te annate mustkunstietenduse?“ küsivad Thari kõrbe inimesed.
Meie kõrval karglevad naervad ja vastu kõrbepäikest silmi kissitavad paljasjalgsed lapsed. Meskiidipuudest vahimehed heidavad ookerkollasele liivale kahvatuid hõbedasi varje. Kohalikud kaevud on reostunud, neis on liiga palju rauda ja fluoriide.
Mustkunst. Muidugi. Nimetagem seda suureks kadumisnumbriks.
Sambhari soolajärve, Jaipuri-lähedase sureva märgala ümbruse kõrbenud laugmadalikel märkame eemal liikumas sadu armetuid kujusid. Nad kõnnivad tund tunni järel, selg ees, vedades mööda tasast valget maad järel puust rehasid. Nais-soolakaevurid. Kuumavirvendus neelab nende peenikesed jalad ja toob jälle nähtavale. Põrgulik nõidus. Aga tegelikult ei ole. Need oleme lihtsalt meie, inimesed, ilma veeta maailmas.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta augustikuu numbrist.
