2014. aasta 14. juunil tappis šimpans Kyamajaka külas väikese Mujuni Semata. Pärast perekonna ärakolimist tulid šimpansid külasse tagasi – isegi uurisid Sematade tühjaks jäänud maja akendelt oma peegelpilte.  Foto: RONAN DONOVAN, NG

„Ma kardan kogu aeg“ - šimpansid röövivad lapsi

Uganda metsaelupaikade vähenedes söövad näljased šimpansid aed- ja põlluvilju – ja röövivad kohalike elanike lapsi. See paneb proovile inimeste ja ühe kaitsealuse looma suhte.

NTEGEKA SEMATA ja tema pere elu oli juba niigi raske. Nad kraapisid endale elatist kokku Lääne-Ugandas ühe mäeaheliku servas asuvalt maalapilt, saades vaevu nii palju saaki, et ennast ära toita ja kasinat raha teenida. Ja nüüd ohustas nende elatist, võib-olla isegi turvalisust, rühm näljaseid ja julgeid šimpanseid.

Šimpansid olid nende kodu juures käinud aasta või paar. Nad olid hulkunud toitu otsides terves Kyamajaka külas, kiskunud banaanitaimede küljest banaane, näpanud mangosid, papaiasid ja kõike muud, mis neid ahvatles. Nad olid varastanud Semata koduõue leivapuu vilju. Aga 2014. aasta 20. juulil asendusid hirmutavad vahejuhtumid õudusega – õudusega, mis on tabanud teisigi Uganda peresid. See oli päev, mil üks suur üksiklasest šimpans, arvatavasti täiskasvanud isane, röövis ja tappis Semata väikese poja Mujuni.

„Ta tuli aeda, kui ma seal kaevasin,“ meenutas Ntegeka Semata 2017. aasta alguses ühes intervjuus. Semata neli väikest last olid tema juures, kui ta emakohustuste kõrvalt rasket õuetööd tegi, aga kui ta keeras selja, et neile joogiks vett tuua, haaras šimpans tema kaheaastasel pojal käest kinni ja pistis jooksu. Poisi kisendamise peale ruttasid kohale teised külaelanikud ja aitasid emal looma taga ajada. Aga šimpans oli jõhker ja tugev, ja surmavad vigastused tekkisid kiiresti.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

„Ahv murdis tal käe otsast, vigastas pead, rebis kõhu lõhki ja kiskus neerud välja,“ rääkis Semata. Siis peitis loom lapse räsitud keha rohu alla ja põgenes. Mujuni suri teel piirkonnahaiglasse.

Kyamajakas on endiselt ärevad ajad, nii inimestele kui ka šimpansitele. Rünnakud lastele on jätkunud: vähemalt kolm last on tapetud ja kuus saanud vigastusi või napilt eluga pääsenud. Peamine põhjus näib olevat see, et Lääne-Ugandas on šimpansite elupaiku väheks jäänud, sest väljaspool rahvusparke ja muid kaitsealasid on palju metsa põldudeks raadatud või puidu ja põletuspuude saamiseks maha võetud.

Kõikjal Kagadi rajoonis (kus Kyamajaka asub, Alberti järvest ja Rwenzori mägedest idas) ning ka naaberrajoonides on toimumas kiired demograafilised ja maastikumuutused. Sellesse viljaka vulkaanilise mullaga piirkonda tuleb üha juurde peresid, kes elatuvad oma väikestel eramaalappidel kasvatatud maisist, maniokist ja puuviljadest ning teenivad veidi raha tubaka, kohvi, suhkruroo ja riisiga.

Uganda looduskaitseamet on olukorrast vägagi teadlik, aga kui šimpansid kuuluvad nende vastutusalasse ka väljaspool kaitsealasid, siis erametsadeni nende käed ei ulatu.

„Paraku on meil raske, lausa võimatu, seal metsa mahavõtmist takistada,“ ütles looduskaitseameti direktor Sam Mwandha. „Meie saame ainult paluda, ainult harida ja loota.“

Metsa võib aga olla raske väärtustada sellise pikemaajalise kasu pärast nagu erosiooni takistamine või temperatuuri puhverdamine, kui seda sunnib maha võtma pakiline vajadus toitu kasvatada. Seega on Mwandha sõnul praegu esimese asjana vaja inimestele teadvustada, et šimpansite suhtes tuleb kogu aeg valvel olla. Selleks rajas amet piirkonda väliposti ning saatis kolm loodusvahti šimpansite liikumisi jälgima ja õpetama inimesi nendega koos elama.

Kyamajaka šimpansid – küla ümbruses elab neid ehk ainult kümmekond – pesitsesid öösiti viimastes allesjäänud metsatukkades või ühes külalähedases eukalüptiistanduses. Kuna nende looduslikku toitu enam peaaegu polnud, tulid nad päeviti põldudele ja maju ümbritsevate viljapuude otsa sööma. Nad liikusid vargsi, enamasti maapinnal, sest enam ei olnud puuvõrasid, mida mööda edasi kiikuda, ja puutusid mõnikord inimestega lähedalt kokku. Nad jõid samast ojast, kust küla naised ja lapsed käsid vett toomas, ja püstiasendis kõndides, üle meetri pikkustena, tundusid nad ähvardavalt inimesesarnased.

Šimpans, nagu ka bonobo ehk kääbusšimpans, on meie lähim sugulane. Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul on tema liik Pan troglodytes väljasuremisohus. Šimpanseid on Aafrika peale kokku kõige rohkem 300 000, võib-olla palju vähem. Täiskasvanud šimpans on suur ja ohtlik loom, isane võib kaaluda 60 kilo ja olla sama mõõtu mehest poolteist korda tugevam.

Produktiivsetes metsades söövad šimpansid põhiliselt metsikuid puuvilju, näiteks viigimarju, aga võimalusel tapavad ja söövad ära ka mõne pärdiku või väikese antiloobi, rebides ta tükkideks ja pidades õhinal ühist söömaaega. Kuna täiskasvanud inimesi nad tavaliselt pelgavad, on nende agressiivsus inimeste vastu, kui seda ette tuleb, suunatud peamiselt lastele.

Ugandas on šimpansid looduskaitse all, neid on keelatud küttida ja tappa. Neid kaitsevad ka Lääne-Uganda njoro rahva tavad: erinevalt mõnedest naaberriigi Kongo elanikest njorod šimpanseid toiduks ei küti.

Ntegeka Semata ja tema mees Omuhereza Semata elasid pärast nende poja röövimise traumat üle kolme aasta oma majas edasi. Aga Ntegeka ei suutnud aias töötada ja lapsed olid mõnikord nii hirmul, et ei suutnud süüa. „Ma kardan kogu aeg, et teised šimpansid võivad tagasi tulla,“ ütles Ntegeka. 2017. aasta lõpuks olid Sematad kodukülast põgenenud ja elasid viis kilomeetrit eemal ühes üüritoas armetut elu.

„Mul on tunne nagu meid oleks heidetud tagasi vaesusesse,“ ütles Ntegeka pärast kolimist.

Mujuni Semata surm ei olnud üksikjuhtum.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta augustikuu numbrist.

Šimpansid näppavad külaelanike põldudelt ja puudelt maisi, mangosid, papaiasid ja muid vilju. Eriti armastavad nad leivapuu vilju (pildil). See poegadega emane kuulub 22-liikmelisse rühma, mis on surutud Mparangasi küla lähedasse ojaäärsesse metsakoridori. Imik klammerdub ema kõhu külge ja suurem poeg on seljas.  Foto: RONAN DONOVAN, NG
Väikepõllumehed ning suured suhkruroo- ja teekasvatusettevõtted on raadanud nii palju metsa, et šimpansite metsaelupaiku on järele jäänud ainult väikeste lappidena (pildil on firma Kinyara Sugar Works istandus Kabango küla lähedal). Külavanema sõnul on šimpansid viimase kümne aasta jooksul rünnanud nelja last ja kaks neist tapnud.  Foto: RONAN DONOVAN, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657