Kuidas pandeemiad meid muudavad
Kas saadud õppetunnid on meil meeles ka siis, kui oht on möödas?
Ühel pühapäeval märtsi alguses, mil maailmas levis tuulekiirusel koroonaviirus, lähenes USA rannavalvekaater Pike tugevalt õõtsudes ristluslaevale Grand Princess, mis ootas 23 kilomeetri kaugusel California rannikust. Kaater toimetas laevale meditsiinikatastroofi meeskonda, kes pidi eraldama 3500 pardalviibija seas haiged näiliselt tervetest ja valmistuma neid maale tooma. Pike’il oli ootel aastakümnetepikkuse haiguskolletes töötamise kogemusega nakkushaiguste spetsialist Michael Callahan oma tiimiga. Täiesti ebakangelaslikult oksendades, ütleb ta.
Veidi enne päikeseloojangut peatus Pike Grand Princessilt vette lastud abilaeva kõrval. 57-aastane Callahan ja tema kaaslased olid veel merehaiged ja oma täielikus biokaitseülikonnas nüüd ka poolkurdid ja -pimedad. Nad hüppasid ükshaaval kõigepealt paati ja kui paat kolksatas vastu 57 meetri kõrguse ristluslaeva keret, hüppasid redelile, ja ronisid mööda laevakeret üles, et oma tööga pihta hakata.
Tol hetkel oli kogu maailm samuti hüppel tundmatusse. Või pigem ununenusse. Epideemiad on alati inimkonda vaevanud, ja pandeemiad sellest ajast peale, kui inimene üle maailma levis. Nad on andnud meile tähtsaid õppetunde – kui me vaid suudaksime pärast ohu möödumist oma kurnatuses ja kergenduses neid meeles pidada. Sellised uued pandeemiad nagu Covid-19 tuletavad meile meelde, kui lihtne meil on üksteist nakatada, eriti oma lähedasi. Kui karmilt nakatumishirm meid lahku sunnib. Kui laastav võib eraldatus olla, ja kui piinarikkalt ja üksi peavad haiged sageli surema. Eelkõige on uus pandeemia meile meenutanud, kui palju me oleme alati sõltunud väikesest vaprast pundist Callahani-sugustest inimestest – tema juurde tuleme veel tagasi –, kes eluga riskides haigustega võitlevad.
Need inimesed on sageli olnud liiga ebatäiuslikud, liiga inimlikud, et sobida traditsioonilisse kangelase kuvandisse. Mineviku pandeemiate ajal on nad tihti olnud isikud, kes on valmis heitma kõrvale tavapärase mõtlemise, õppima väikestest tähtsusetuna näivatest vihjetest või kuulama ootamatuid hääli. Ja nad on olnud valmis tunnistama, et kusagil eemal, mõnes armetus linnaosas või unustatud maailmanurgas juhtunu võib vabalt juhtuda ka siin. Et mõista inimesi, kes aitavad pandeemiaid peatada, on kõige parem alustada inimkonna ajaloo ühest hullemast haigusest.
1. PEATÜKK
Vastuabinõu leidmine
1721. aasta alguses kuulutas põrgutulepuritaanist kirikuõpetaja Cotton Mather Bostonis ühel jutlusel, et saabumas on surmaingel, linnale läheneb hirmus haigus. Inglismaa oli juba piiramisrõngas.
Uus Maailm oli selle hirmsaid tagajärgi varemgi tunda saanud. See oli 200 aasta jooksul ootamatute lainetena üle käinud, toonud kolonistidele paanikat ja kannatusi ning tapnud terveid põliselanike ühiskondi. Bostoni viimasest epideemiast oli aga möödas 19 aastat ja üles oli jõudnud kasvada värske ohvrite põlvkond.
Esimeste helepunaste täppide ilmudes võis loota, et äkki on tegu lihtsalt leetritega. Siis aga muutusid täpid punnideks, täitusid vedelikuga ja kerkisid nahal üles nagu vulkaanilised saared. Sajad villid võisid ummistada silmad, hingamisteed, kogu keha, nii et isegi hingamine oli piin. Mädavillidest eritus roiskuva liha haisu. Kes haiguse üle elasid, jäid sageli pimedaks või sandiks või rängalt moondunuks. (Üht haiget Briti naist ravinud arsti õpetati: „Säilita ta ilu või võta ta elu.“) Tolle aasta aprillis lipsasid rõuged vaikselt Bostoni sadamasse.
Algul ei tehtud haiguspuhangust välja, üsna nagu meie ajalgi. 1721. aastal aga andsid rõuged läänemaailmale võimsa uue õppetunni: inimesed saavad pandeemilisi haigusi ära hoida. Me saame neid lokaliseerida ja hea tahte korral nad mõnikord isegi hävitada. Tol aastal astusid Bostonis lahingusse kolm ootamatut kangelast. Üks oli Aafrikas sündinud ori Oneesimos – piiblinime oli talle pannud Mather. Teine oli arst ja kirurgia uuendaja Zabdiel Boylston. Kolmas ja kõige ootamatum oli aga Mather ise, raske iseloomuga, edev ja emotsionaalselt tasakaalutu mees, keda paljud ikka veel vihkasid kui 29 aasta taguse Salemi nõiaprotsesside taga olnud tumedat jõudu.
Nüüd aga näis, nagu Mather oleks terve elu valmistunud selleks hetkeks, ja lunastuseks. Ta oli lapsest saati huviga õppinud loodusteadusi ja meditsiini, ja see huvi muutus tal kahtlemata ka isiklikuks: kaks abikaasat ja tema 15 lapsest 13 surid enne teda, paljud neist nakkushaigustesse. Sellepärast luges ta Briti teadusajakirju ja õppis tundma põlisameeriklaste ravimeid. Ja kuulas hoolega, kui tema teener Oneesimos, „üsna Intelligentne Kutt“, nagu Mather kirjutas, rääkis talle, kuidas Aafrikas rõugeid ära hoitakse, ning näitas sellest jäänud arme. Sama meetodi kirjeldus ringles ka Inglismaal, kuhu see oli jõudnud Türgist.
Kui puhang hakkas levima, teavitas Mather Bostoni arste selle peatamise „Imepärasest Meetodist, mida on hiljuti kasutatud paljudes Maailma Osades“. Meetod seisnes rõugehaige patsiendi küpse rõugevilli katki torkamises ja sealt võetud mäda ehk „varioolse materjali“ (variola tähendab ladina keeles rõugeid) siirutamises naha sisselõike kaudu täiesti tervele inimesele. Varioleerimine ehk rõugenakatisega kaitsepookimine tõotas tekitada patsiendil maailma ühe surmavama haiguse vaid kergel kujul läbi põdemise järel immuunsuse.
Mather kuulis teiste Aafrikas sündinud bostonlaste käest arvestatava hulga lugusid, mis Oneesimose juttu kinnitasid, ja nägi seda tõendavaid arme. Bostoni meditsiinikogukond kohkus tagasi. Zabdiel Boylston oli aga rõugete õudusega tuttav, sest 19 aasta eest oleks ta rõugetesse äärepealt surnud, ja muretses, et arstitöö seab tema kaheksa last pidevasse ohtu. Tõendid läbi kaalunud, tegi ta 26. juunil esimesed varioleerimised – oma kuueaastasele pojale ja kahele perekonna orjale. Tulemuseks olid „kerged ja soodsad Rõuged“, ja ta hakkas haiguse täie raskuse eest kaitset otsivaid patsiente kaitsepookima.
Algul pidas osa bostonlasi seda protseduuri sama hirmutavaks nagu haigust ennast. Nad muretsesid, et varioleeritud patsiendid, kes pole veel päris terveks saanud, võivad ikkagi teisi nakatada. Arstid väitsid, et see meetod läheb vastuollu meditsiini põhitõdedega, sest kaks tuhat aastat oli kehtinud arusaam, et haigused tekivad nelja kehamahla valest vahekorrast, mida sageli põhjustavad halvad lõhnad ja ebamäärased „miasmid“ ehk mürgised aurud.
Lihtöölistele polnud pere kaitsmine taskukohane, sest kaitsepookimine ning sellega kaasnev eel- ja järelravi oli kallis. Hirm ja klassiviha koos nõiaprotsesside pika varjuga tegid Matherist märklaua. Ühel ööl lendas tema maja magamistoa aknast sisse süütepomm. Juhtumisi tuli süütenöör küljest ära ja pomm maandus kahjutu põntsuga. Selle külge oli seotud kiri: „COTTON MATHER, Sina Koer, ole sa Netud: ma poogin sind sellega, Tõbi sind võtku.“
Kui epideemia lõpuks läbi sai, oli rõugeid põdenud ligi 6000 elanikku, üle poole bostonlastest, ja 844 ehk umbes 15 protsenti haigestunutest olid surnud. Samas neist, keda oli varioleeritud, suri vaid kaks protsenti. Peagi vähendas protseduuri täiustamine seda arvu veelgi, vähem kui poole protsendini, ja varioleerimisest sai üldine praktika. Kui 1792. aastal tabas Bostonit järgmine rõugeepideemia, oli reaktsioon täiesti vastupidine: umbes 9200 elanikku kaitsepoogiti ja ainult 232 põdes loomulikke rõugeid.
Ükski neist kolmest mehest, kes tõid Põhja-Ameerikasse varioleerimise, ei pälvinud selle eest kuigi suurt au. Aafriklane Oneesimos kadus pärast enda vabaks ostmist silmapiirilt ja Aafrika panus jäi unustusse. Ka Zabdiel Boylston unustati enamasti ära. Boylstoni nime kandvad tänavad, hooned ja üks Bostoni-lähedane väikelinn said nime hoopis tema venna pojapoja järgi, kes oli rikas kaupmees. Cotton Mather ei leidnudki lõpuks bostonlaste silmis lunastust. Aga ta uuris meditsiiniteemasid edasi ja kirjutas hiljem epideemiate tõelisest põhjusest: tillukesed organismid, keda tollal alles hakati mikroskoobiga nägema, „hakkavad õigetes tingimustes varsti ohtralt paljunema ja võivad mängida paljude meie Haiguste tekkes suuremat Osa kui tavaliselt ette kujutatakse.“ Tema muidu ekstsentriline käsikiri jäi aga avaldamata. Alles 150 aasta pärast tunnistasid teadlased mikroobide kriitiliselt tähtsat rolli nakkushaiguste tekitajatena.
Varioleerimise levimine Põhja-Ameerikas ja Inglismaal andis veel ühe ootamatu tulemuse. 1757. aastal varioleeriti ühes Lõuna-Inglismaa väikelinnas 8-aastast „toredat punapõskset poissi“. See oli talle piinarikas kogemus, sest traditsioonides kinni olnud arstid nõudsid ettevalmistuseks aadrilaskmist ja soolepuhastust. Kui poisist endast sai maa-arst, kuulis ta piimafarmitööliste seas valitsenud ebamäärasest arvamusest, et lehmarõuged võivad inimestel rõugeid ära hoida. Võimalus, et on olemas parem variant, jättis noorele Edward Jennerile sügava mulje. Ent mitukümmend aastat ei kasutanud mitte keegi seda kuuldud teavet praktikas ära, kuni lõpuks nägi Jenner ise oma võimalust.
1796. aasta 14. mail tegi ta 8-aastasele James Phippsile midagi varioleerimise sarnast, aga võttis selleks materjali ühelt lehmarõugeid põdevalt neiult. Nii sai alguse tänapäevane vaktsineerimine – mille nimetus tuleb ladina sõnast vacca ehk lehm. Otsekohe avaldasid raevukat protesti esimesed vaktsineerimisvastased. Muu hulgas kartsid nad, et inimestel võivad tekkida lehma tunnused, neile võivad külge jääda loomahaigused või isegi kasvada sarved. Aga vaktsineerimine osutus varioleerimisest nii palju ohutumaks ja tõhusamaks, et levis varsti üle maailma.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta augustikuu numbrist.
