Koonusekujulised jäästuupad toimivad nagu veetornid: talletavad jääna vett kevadiseks külviajaks. Külanoored, kes selle stuupa Põhja-India Gya külla ehitasid, tegid selle jalamile ka kohviku. Saadud tulu eest viisid nad küla vanainimesed palverännakule. „Keegi neid kuhugi ei vii,“ ütles üks noortest.  Foto: CIRIL JAZBEC, NG

Tee ise liustik ehk kohanemine kliimamuutusega

Mida teha, kui lumi, mida sa vee saamiseks vajad, sulab liiga kiiresti ja liustikud on taandunud kõrgele mägedesse? India põhjatipus Ladakhis ehitavad inimesed kliimamuutusega toimetulekuks hiiglaslikke jääkoonuseid, mis annavad meeleheitel põllumeestele vett just siis, kui kõige rohkem tarvis.

India põhjatipus teispool Himaalajat asuv Ladakhi kiltmaa on rünnaku all. Vaenlane lõikab ära tema veeallikaid, kuivatab tema põlde. Meeleheitel põllumehed, kes on kaua aega kasvatanud sel kuival maal kitsi, nisu ja otra, põgenevad Induse äärde Lehi linna. Ma sõidan koos Sonam Wangchukiga 2500 meetrist kõrgemal mööda kurusid ja orge üle vaatama tema kaitserajatisi: kõrgeid jääkoonuseid, mida ta hüüab stuupadeks.

„See vaenlane ei kanna vormiriideid, ei ole ustav ühelegi riigile ega kanna automaatrelvi,“ ütleb insener Wangchuk, kes on asutanud Ladakhis ka ühe alternatiivkooli. „Piirid teda ei heiduta, rahvusvahelistest seadustest ta kinni ei pea. Meie, ladakhlased, oleme ühe väga teistsuguse sõja eesliinil.“

See vaenlane on kliimamuutus. Keskmise talvise temperatuuri umbes ühekraadine tõus viimase neljakümne aastaga on läbi lõiganud Ladakhi veeringe ühe elutähtsa lüli. Pakistani ja India vahele kiilutud Ladakhis, mida Himaalaja varjab edelast puhuvate mussoonide eest, sajab aastas vihma keskmiselt vaid 110 millimeetri ringis. Selle piirkonna elumahlaks on talvised lumed ja mägede liustikud. Lumed on aga muutunud heitlikuks ja sulavad enne kevadist külviaega, ja liustikud on taandunud kõrgele mägedesse ning sulavad senisest hiljem.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

„Talvelõpu lumesulamise ja kevadise liustike sulamise vahe aina laieneb,“ selgitab Wangchuk. See vahe, kevade kuivemaks muutumine, teeb põllumajanduse võimatuks. „Meie süsinikujalajälg on tühine, aga kliimamuutuse hinda maksame meie,“ ütleb ta. Ladakhlased kliimamuutust peatada ei saa – aga jäästuupad võivad kuigipalju kevadist vett tagasi tuua.

Sellal kui me maanteelt ära pöörame ja Pakistani piiri lähedal ühest kuristikust üles sõidame, jutustab Wangchuk mulle oma loo. 2013. aastal pani ta tähele, et sildade varjus ei sula jää madalamalgi mägedes ja südasuvelgi ära. Ta taipas, et saab aidata küladel talvel vett külmutada, et seda oleks kevadel võtta. Suuri jäävälju varjutada on ebapraktiline, aga kõrge kuhi varjutaks oma sisemust ise – ja mida järsemate külgedega see on, seda paremini, sest nii on päikesele avatud pinda vähem.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juulikuu numbrist.

See stuupa, Shara Phuktsey küla lähedal, võitis 2019. aasta konkursil suurima stuupa kategoorias esikoha. Tema ligi 7000 kuupmeetri veega niisutati nelja küla põlde. Stuupa meelitas ligi ka turiste: selle järskudele külgedele tulid ronima jääronijad.  Foto: CIRIL JAZBEC, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Jaana Rüütel
Jaana RüütelReklaamimüükTel: 565 66130