PAKISTAN. Lõuna-Pakistanis Sindhi provintsi tasandikel kasvab mägede liustikutoiteline oja oma täie laiuseni. Taamal paistavad koloniaalajal ehitatud Sukkuri vesiväravad. Need suunavad Induse vett kanalite võrgustikku, mis niisutab kõrbes puuvilla-, nisu-, riisi- ja muid põlde. Niisutussüsteem, mille britid Induse äärde rajasid, on endiselt maailma suurim.  Foto: BRENDAN HOFFMANN, NG

Ähvardav veekriis süvendab Lõuna-Aasias pingeid

Indus, üks maailma võimsatest jõgedest, sõltub Himaalaja ja selle naabermäestike liustikest, kust vabaneb kevaditi ja suviti ühtlase voona jääsulavett. Induse vesikonnas elab umbes 270 miljonit inimest. Kuna aga liustikud kliima soojenedes kahanevad, hakkab Induse vooluhulk 2050. aasta paiku vähenema, mis seab miljonid inimesed ohtu ning süvendab India, Pakistani ja Hiina vahelisi pingeid.

Tiibeti Kangrinboqe mäe lähistelt saab alguse neli suurt jõge, mis sirutuvad läbi Himaalaja itta ja läände nagu auväärse veejumalanna jäsemed. Seal, kus need jõed voolavad, kujundavad nad tsivilisatsioone ja riike: Tiibetit, Pakistani, Põhja-Indiat, Nepalit, Bangladeshi. See, kuidas nende vett kasutatakse, on juba ammu sõltunud allavoolu elavatest inimestest. Kuidas need jõed vett juurde saavad, sõltub kahest asjast: mussoonvihmadest ja liustikujää sulamisest. Mõlemad nähtused olid aastatuhandeid jumalate valitseda, aga on nüüd ka inimeste kätes.

Jõed, mis saavad alguse Himaalaja idaosast, toituvad põhiliselt suvistest mussoonvihmadest. Nende vooluhulk tõenäoliselt suureneb, kui kliima soojenedes tuleb atmosfääri niiskust juurde. Seevastu Indus, mis voolab Kangrinboqe mäest läände, saab enamiku oma veest Himaalaja, Karakorami ja Hindukuši lumest ja liustikest. Eriti just liustikud on nagu veetornid: nad talletavad kõrgel mägedes talvise lume jääna ning annavad seda kevaditi ja suviti sulaveena ära. Niimoodi vabastavad nad ühtlase voona vett, varustades veega inimesi ja ökosüsteeme. Allavoolu, Pakistani ja Põhja-India tasandikel, sõltub Indusest maailma suurim niisutuspõllunduse süsteem. Indust toitvad liustikud on eluliselt vajalikud umbes 270 miljonile inimesele.

Enamik neist liustikest on nüüd kahanemas. Algul teeb see Induse veerohkemaks. Ent kui temperatuur tõuseb nagu prognoositakse ja liustike sulamine jätkub, jõuab jõe vooluhulk 2050. aastaks haripunkti. Pärast seda hakkab Induses vett vähemaks jääma.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Inimesed võtavad juba praegu kasutusse 95 protsenti Induse veest, ja vesikonna rahvastik kasvab kiiresti. Hiljuti analüüsis üks rahvusvaheline (National Geographic Society toetatud) teadlaste töörühm ajakirjas Nature maailma liustiku-veetorne. Induse olukord on kõige kriitilisem, kirjutasid nad: arvestades, et piirkonnas on veestress juba niigi suur ja valitsemise efektiivsus väike, pole tõenäoline, et Indus sellele survele vastu peab. Enim hakkab kannatama Pakistan.

Aastatel 2003‒2006 rändasin oma raamatu „Empires of the Indus“ („Induse impeeriumid“) jaoks materjali kogudes selle 3200 kilomeetri pikkuse jõe läbi, Araabia merest kuni Tiibetis asuva lätteni. Juba siis oli selge, et jõgi on surve all. Võrreldes selle võimsa jõega, mida kirjeldasid Briti koloniaalametnikud, oli Indus tundmatuseni muutunud. Ta oli niisutuse, tööstuse ja igapäevaelu vajaduste survel kokku kuivanud. Paisude ja vesiväravate pärast ei jõudnud ta enam merre ning tema mangroovmetsadega delta oli suremas. Tema järved olid heitveega reostunud.

Mind vapustas, kuidas Indust, mida iidsetest aegadest ülistati pühades sanskritikeelsetes hümnides, ei koheldud enam kultusobjektina, vaid ressursina. Kõigi arvates, keda ma kohtasin, talunikest poliitikuteni, käidi jõega halvasti ümber. Nad rääkisid korruptsioonist ja ebaefektiivsetest ehitusprojektidest, vee ebaõiglasest jaotamisest ja ökosüsteemide hävitamisest kasumi nimel.

Globaalse soojenemise mõjust Indusele tollal eriti ei räägitud. Selle probleemi ulatus sai selgeks alles 2010. aastal – ennenägematute üleujutuste, mitte veepuuduse kaudu. Himaalaja piirkonna aastase sademete koguhulga tulevik on ebaselge, aga äärmuslikud paduvihmad on selgelt sagenenud. 2010. aasta augustis, mil Indus oli juba niigi suvisest sulaveest tulvil, tabas seda erakordselt tugev mussoonvihm. Paduvihm (kohati sadas paari tunniga maha aastanorm) tõstis jõe kogu lõunapoolse osa üle kallaste. Hukkus üle 1600 inimese ja kahjud ulatusid üheksa miljardi euroni.

„Nii suur üleujutus oli ennekuulmatu,“ ütles Islamabadis elav ÜRO Arenguprogrammi katastroofiabi ekspert Usman Qazi. „Aga see muutub tavalisemaks. Kliimamuutusega seotud üleujutused on siin riigis üks suuremaid ohte.“

Kõige ilmsem erinevus võrreldes minu raamatu kirjutamise ajaga on, et kõigis aruteludes Induse tuleviku üle kummitab nüüd kliimamuutuse hirmutav väljavaade. Probleemi teeb lõputult keerulisemaks see, et Indust ja viit tema lisajõge jagavad omavahel India ja Pakistan, kes on 1947. aastast naabrid ja vaenlased, aga ülemjooksud on Hiina kontrolli all. Kui ma 2006. aastal Induse suudmest lähteni rännates Tiibetisse jõudsin, avastasin ehmatusega, et Induses ei ole vett: Hiina oli hiljuti jõe ülemjooksu paisuga sulgenud.

Indial, Pakistanil ja Hiinal on tohutu elanikkond ja küllaga põhjust oma ressursse kaitsta. Kõigil kolmel on tuumarelv. Me mõtleme kliimamuutusest kui millestki, mis toimub aeglaselt, peaaegu tajumatult. Induse ääres aga võib see vallandada konflikti, mis muudab maailma üleöö.

Oli aeg, mil inimesed olid jõgedele nii tänulikud, et tegid neist jumalused.

India kõige iidsemas sanskritikeelses tekstis „Rigveda“ on Indus ainus jõgi, mida kummardatakse nii jumala kui ka jumalanna, nii isa kui ka emana – ilmselt sellepärast, et just siin, Induse orus, sai oma algse kuju hinduism, arvavad eksperdid.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta juulikuu numbrist.

PAKISTAN. 2018. aastal rammis Põhja-Pakistani mägedes asuv Shishperi liustik torustikke ja muid rajatisi. Selle võis põhjustada kiirenenud sulamine.  Foto: BRENDAN HOFFMANN, NG
HIINA. Palverändurid on oma 50 kilomeetri pikkusel kora’l ehk meditatiivsel rännakul ümber Tiibeti Kangrinboqe mäe jõudnud rännaku kõrgeimasse punkti Dolma La’sse ja teevad selfisid. Kangrinboqe on nelja usundi püha mägi ja sealt lähtuvad põhiilmakaarte suunas neli Lõuna-Aasia jõge. Mäest nelja päeva jalgsitee kaugusele jääb Induse läte.  Foto: BRENDAN HOFFMANN, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657