Miks me läheme paanikasse?
Juba eelajaloolistest aegadest võib meie ärevil aju mingi hirmutava tundmatuga silmitsi sattudes lühisesse minna.
Sestsaadik kui üle maailma hakkas levima koroonaviirus, oleme palju näinud, kui kaugele inimesed võivad tualettpaberirulli, käte antiseptiku tuubi või näomaski nimel minna. Sedamööda, kuidas kinnitatud koroonajuhtumite arv suureneb ja riigid keelavad ära suuri kogunemisi või sulgevad poode, et soodustada sotsiaalse distantsi hoidmist, on määramatus põhjustanud ostupaanikat, mis tühjendab poeriiuleid kiiremini kui neid jõutakse uuesti täita.
Paaniline varude soetamine on olnud üks epideemiatega seotud määramatusega toimetuleku viise, vähemalt 1918. aasta Hispaania gripi ajast – mil Baltimore’i rahvas puistas apteeke, et saada midagigi, mis gripi ära hoiaks või sümptomeid leevendaks – kuni 2003. aasta SARS-i puhanguni välja.
„Inimesed reageerivad äärmuslikult sellepärast, et nad tajuvad ohtu oma elule ja neil on vaja teha midagi, mis tekitaks tunde, et nad valitsevad olukorda,“ selgitab Harvardi Ülikooli T. H. Chani tervishoiukooli psühhiaatrilise epidemioloogia professor Karestan Koenen.
Aga mis täpselt meis paanikat tekitab – ja kuidas me saaksime nii pingelisel ajal nagu keset pandeemiat külma närvi hoida? Kõik oleneb sellest, kuidas aju eri piirkonnad üksteist vastastikku mõjutavad.
Inimese ellujäämine on sõltunud nii hirmust kui ka ärevusest. Need on nõudnud meilt kohest reageerimist, kui me sattusime vastamisi ohuga (näiteks nurga tagant ilmunud lõviga), ja samas ka tajutud ohu üle juurdlemist (kus lõvid täna õhtul on?).
Paanika algab siis, kui aju eri osade „läbirääkimised“ viltu lähevad, selgitab Koenen. Mandelkeha ‒ aju emotsioonikeskus ‒ tahab, et me otsekohe ohu eest põgeneksime, ja teda ei huvita, kuidas me lõvi käest pääseme. Meie käitumislikke reaktsioone juhtiv eesajukoor seevastu nõuab, et me lõviprobleemi kõigepealt läbi mõtleksime. Millal me võime uuesti lõviga kokku sattuda, ja mida selle vastu ette võtta?
Mõnikord võib ärevus seda arutlust häirida. Selle asemel, et rääkida otse aju nende osadega, mis on head planeerijad ja otsusetegijad, satub eesajukoor segadusse suurest jutuvadast aju teiste osade vahel, mis on otsustanud läbi mängida kõik võimalikud stsenaariumid, kuidas meist võib saada lõvi õhtusöök.
Paanika tekib siis, kui kogu see asi jookseb lühisesse. Meie eesajukoor tahab mõelda, kus lõvid võivad homme õhtul olla, aga samal ajal töötab mandelkeha kiirkäigul.
„Paanika tähendab, et eesajukoor kui aju ratsionaalsem osa jääb emotsioonidele alla,“ ütleb Koenen. Su hirm on nii suur, et mandelkeha haarab ohjad ja mängu tuleb adrenaliin. Mõnes olukorras võib paanika päästa elu. Kui on otsene oht, et lõvi su nahka pistab või auto sinust üle säidab, võib automaatne paanikareaktsioon (võitle, põgene või tardu paigale) olla kõige ratsionaalsem reaktsioon. Me ei taha, et meie aju raiskaks liiga palju aega selle üle juurdlemisele.
Ainult mandelekeha kuulamisel võivad aga olla tõsised puudused. Sotsioloog Enrico Quarantelli, kes tegi murrangulise uuringu inimeste käitumisest katastroofide ajal, jutustas oma 1954. aastal ilmunud teoses „The Nature and Conditions of Panic“ („Paanika olemus ja tingimused“) loo naisest, kes plahvatust kuuldes majast põgenes, arvates, et seda on tabanud pomm. Alles siis, kui ta taipas, et plahvatus toimus üle tänava, meenus talle, et ta oli oma beebi maha jätnud.
„Paanika on mitte antisotsiaalne, vaid asotsiaalne käitumine,“ kirjutas Quarantelli. „Mõnikord viib see sotsiaalsete normide lagunemine ... kõige tugevamategi rühmasidemete purunemiseni.“ Paanika ei aita eriti ka pikemaajaliste ohtude korral: siis, kui on tähtis, et eesajukoor säilitaks kontrolli, andes sulle märku võimalikust ohust ning võttes samal ajal aega riski hindamiseks ja tegutsemisplaani tegemiseks.
Aga kui me oleme selle pandeemia ajal info ja sõnumitega üle ujutatud, miks siis mõned varuvad WC-paberit ja käte antiseptikut, aga teised ei tee ohust väljagi ja tunglevad baarides?
Inimene on määramatusega silmitsi olles kurikuulsalt kehv riski hindaja – ja sageli hindame me oma isiklikku riski valesti eri moodi, nii et tulemuseks on kas üle- või alahindamine. Praegu, koroonaviiruse pandeemia ajal peab see eriti paika, ütleb Berkeley California Ülikooli psühholoogiadotsent Sonia Bishop, kes uurib, kuidas ärevus mõjutab otsusetegemist.
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta maikuu numbrist.
