Kuhu on kadunud kõik putukad?
Putukaid jääb muret tekitavalt kiiresti vähemaks. See võib olla planeedile katastroofiline.
Liblikaid lihtsalt tuli ja tuli – algul tuhandete, siis kümnete või isegi sadade tuhandete kaupa. Nende tiivad olid alt pruunid ja pealt erkoranžid, nii et lennates nägid nad välja nagu päikesekillud. See vaatepilt oli imeline, aukartust äratav ja vägagi segadusse ajav.
Seda liblikapilve – täpsemalt koerlibliklase Nymphalis californica masspaljunemise puhangut – nägin ühel säravsinise taevaga suvepäeval Sierra Nevadas. Matkasin koos bioloogi Matt Foristeriga Castle Peakil, Tahoe järvest loodesse jääval mäekühmul. Castle Peaki liblikad on üks maailma hoolikamalt jälgitud putukaasurkondi: neid on ligi 45 aastat igal suvel kahenädalase vahega loendatud. Enamiku loendusandmetest kogus Foristeri mentor, Davise California Ülikooli professor ja kirglik liblikauurija Art Shapiro. Andmed pani ta kirja kartoteegikaartidele.
Kui Forister ja tema töörühm need loendusandmed digiteerisid ja neid analüüsisid, leidsid nad, et alates 2011. aastast on Castle Peaki liblikate arvukus langenud. Oranžist hämust ümbritsetuna 2775 meetri kõrgusele tipule lähenedes arutasime Foristeriga, miks see nii on.
„Mõte, et putukad kannatavad, tundub inimestele šokeeriv, ja ma mõistan neid,“ ütles Forister. Ta viipas käega meist mööda voogavate liblikate poole: „Putukad teevad nii, sellepärast näib see tõesti kummaline.“
Öeldakse, et me elame antropotseenis – ajastikus, mida määratleb inimese mõju planeedile. Ent paljude mõõdupuude järgi valitsevad maailma ikkagi putukad. Igal ajahetkel lendab, roomab, heljub, sibab, uuristab ja ujub maailmas ringi umbes kümme kvintiljonit putukat. Mitmekesisuse mõttes on arvud sama muljet avaldavad: umbkaudu 80 protsenti kõigist maailma loomaliikidest on putukad. Putukad hoiavad maailma sellisena nagu me seda tunneme: ilma tolmeldavate putukateta sureks enamik õistaimi välja.
„Kui inimene peaks äkki kaduma, taastuks Maal 10 000 aastat tagasi eksisteerinud külluslik tasakaaluolek, aga kui peaksid kaduma putukad, variseks keskkond kaosesse,“ kõlavad bioloog Edward O. Wilsoni kuulsad sõnad.
Sellepärast on šokeeriv – ja hirmutav –, et enamikus paikades, kus teadlased on putukate arvukust viimasel ajal uurinud, on leitud, et see langeb. Seda nii põllumajanduspiirkondades kui ka sellistes metsikutes paikades nagu Castle Peak. Üsna tõenäoliselt toimub see ka sinu koduaias.
SAKSAMAAL REINI JÕE ääres asuva Krefeldi linna entomoloogiaühing hoiab oma kollektsioone ühes endises koolimajas. Klassiruumides, kus varem lapsed tundides nihelesid, seisavad nüüd kastid, mis on täis pudeleid, ja pudelid omakorda on täis piirituses hõljuvaid surnud putukate puntraid. Kui plahvatuslikult kasvaval murel putukate arvukuse languse pärast oleks epitsenter, oleks selleks see koolimaja.
„Neid pudeleid me kokku ei loe, sest nende arv muutub iga päev,“ ütles kollektsiooni peakuraator Martin Sorg. Tema hinnangul on neid mitukümmend tuhat.
1980. aastate lõpul hakkas Sorg koos kolleegidega uurima, kuidas putukatel Saksamaa eri tüüpi kaitsealadel läheb. Et sellest ettekujutust saada, panid nad üles Malaise’i püünised – putukapüünised, mis meenutavad viltust telki. Need püüdsid kinni kõik, mis sisse lendas: kärbsed, herilased, mesilased, öö- ja päevaliblikad, kiilassilmad. Kõik, mis püünisesse läks, pandi pudelisse.
Nii koguti putukaproove üle 20 aasta, järgemööda eri kohtadest. Kokku võeti proove 63 kaitsealalt, põhiliselt Nordrhein-Westfahleni liidumaal, kus Krefeld asub. 2013. aastal läksid entomoloogid tagasi kahte kohta, kus nad 1989. aastal proovivõtuga alustasid. Putukaid jäi püünisesse kõigest murdosa sellest massist mis 24 aastat varem. 2014. aastal võtsid nad samast kohast uued proovid ja asusid võtma kordusproove mujaltki, kokku enam kui kümnest kohast. Igal pool, kus seda tehti, olid tulemused sarnased.
Seejärel töötati need andmed teiste entomoloogide ja statistikute abiga hoolikalt läbi. Analüüs kinnitas, et aastatel 1989‒2016 oli putukate biomass Saksamaa kaitsealadel tervelt 76 protsenti vähenenud.
See tulemus avaldati teadusajakirjas PLOS One ja pälvis maailma meedias suurt tähelepanu. Ajaleht Guardian hoiatas ökoloogilise viimsepäeva eest, New York Times putukate viimsepäeva eest. Frankfurter Allgemeine Zeitung kuulutas, et me oleme sattunud keset õudusunenägu. Veebilehel Altmetric, kus jälgitakse avaldatud teadustööde internetis mainimise sagedust, oli see uuring 2017. aastal enim arutatud teadusartiklite seas kuuendal kohal. Kunagi tundmatu Krefeldi Entomoloogiaühing oli üle ujutatud teadlaste ja meedia infopäringutega ning on seda siiani. „Sellel lihtsalt ei tule lõppu,“ ütles Sorg ohates.
Pärast Krefeldi artikli ilmumist on paljude maailma paikade entomoloogid põhjalikult uurinud andmearhiive ja kogusid. Mõned teadlased väidavad, et avaldatud artiklid on kallutatud: uuringul, mis näitab dramaatilisi muutusi, on nende sõnul suurem tõenäosus trükki jõuda kui sellisel, mis ei näita. Ikkagi on tulemused olnud kainestavad. Üht New Hampshire’i kaitsealust metsa uurides leidsid teadlased, et 1970. aastatega võrreldes on mardikate arvukus seal vähenenud 80 protsenti ja mitmekesisus ehk taksonite arv ligi 40 protsenti.
Ühes Hollandi liblikate uuringus leiti, et liblikaid on jäänud ligi 85 protsenti vähemaks kui 19. sajandi lõpus, ja USA Kesk-Lääne põhjaosa ühepäevikuliste uuring näitas, et ühepäevikulisi on selles piirkonnas enam kui poole vähem kui veel 2012. aastal. Saksamaal kinnitas üks teine teadlaste töörühm Krefeldi uuringu põhijäreldust. Kolmelt üksteisest kaugel asuvalt kaitsealalt sadadest kohtadest korduvalt võetud proovide põhjal selgus, et aastatel 2008‒2017 vähenes Saksamaa rohumaadel ja metsades putukaliikide arv enam kui 30 protsenti.
„See on hirmutav,“ ütles Müncheni Tehnikaülikooli professor Wolfgang Weisser, kes oli üks uuringu autoritest. „Aga sobib kokku üha rohkematest uuringutest avaneva pildiga.“
Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta maikuu numbrist.
