300-pealine kari jõuab Colantuonode rännaku viimasel päeval Castropignano külla.  Foto: GIUSEPPE NUCCI, NG

Itaalia ajatud rajad - traditsioonide kütkes

Itaalia mägialadel ja teistes maailma karjakasvatuspiirkondades on säilinud aastaajalise rände traditsioon.

Iga aasta juunis kogub Nuncio Marcelli oma 1300-pealise lambakarja kokku ja läheb liikvele. Ta elab Kesk-Itaalias Apenniini mägedes keskaegses Anversa degli Abruzzi külas. Läbides kolme päevaga umbes 50 kilomeetrit, ajavad 65-aastane Marcelli, tema karjused ja mõned selle piirkonna traditsioonilise eluviisi vastu huvi tundvad külalised karja Marcelli talust tublisti kõrgemal asuvale alpiaasale.

Talust liigutakse loomade suvekarjamaale mööda tratturo’t, nagu selliste rännetega enam kui 2300 aasta jooksul sisse tallatud radu itaalia keeles nimetatakse. Algul klõbistavad lambad ja nende karjused mööda Anversa munakivitänavaid ja seejärel hakkavad mäkke tõusma. Nad käänutavad läbi põllulillede merede, põliste pöögi- ja männimetsade ning lagunevate kivihoonetega külade – kaasa arvatud ebamaine 12 elanikuga Castrovalva küla, mis liibub vastu taevasse sirutuvat järsunõlvalist lubjakivikrooni. Kolmanda päeva õhtupoolikul jõutakse 2000 meetri kõrgusele platoole, mille kohal kõrguva Greco mäe tippu katab alles lumi.

See platoo jääb Roomast ainult umbes 150 kilomeetri kaugusele, aga on otsekui unustatud maailm. Metsiku pune ja liivatee õitel sumistavad mesilased. Eresinises Apenniinide taevas tiiblevad kaljukotkad ja pistrikud. Siin kasvab peadpööritavas külluses sadu liike kõrrelisi, lilli ja muid taimi. Mobiil siin ei tööta. See on sedasorti paik, kust sa ei tahaks enam iial lahkuda.

National Geographic
National Geographic on maailma suurim populaarteaduslik ajakiri
Ajakiri ilmub ühe korra kuus, iga kuu alguses.

Ent Marcellit ootavad talus tööd ja tegemised. Ta peab oma talu ka agriturismo ehk turismitaluna, mille uksed on ränduritele valla. Nii et pärast pidulikku lõunasööki, mis koosneb Abruzzo maakonna traditsioonilistest toitudest, nagu lambahautis või leiva- ja köögiviljasupp pancotto, sõidavad kõik kaubikuga Anversasse tagasi.

See tähendab, kõik peale lammaste. Lambad jäävad kogu suveks ja varasügiseks siia ‒ Abruzzo, Lazio ja Molise rahvuspargi piiri lähedale riigimaale, mida Marcelli rendib Scanno rajoonilt ‒ nende niitude lopsaka rohuga maiustama. Ka karjused jäävad koos oma Abruzzo mastifitest valvekoertega siia, et kaitsta karja huntide, karude ja teiste kiskjate eest.

Kui kätte jõuab november, teevad Marcelli, tema karjused ja vahel ka mõned turismitalu külalised, kes on valmis trotsima hilissügisest külma, sama rännaku läbi vastassuunas, et tuua kari koju. Sama muster kordub aastast aastasse.

2019. aasta 11. novembril tunnistas UNESCO sellise kaks korda aastas rändamise inimkultuuri oluliseks osaks. Itaalia keeles nimetatakse seda transumanza’iks, mis tuleb ladina sõnadest trans (üle) ja humus (maa). Inimeste ja nende kariloomade aastaajalist rändamist suve- ja talvekarjamaade vahet on kõigi asustatud mandrite karjakasvatuskultuurides praktiseeritud tuhandeid aastaid.

See puhtpraktiline ja vajadusest tingitud ettevõtmine on nüüd kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimistusse, kuhu kuuluvad veel näiteks Bütsantsi kirikumuusika, Jamaica reggae-muusika ja Argentina tango. Kui Itaalia, Kreeka ja Austria esindajad esitasid 2018. aasta märtsis taotluse rändkarjatamise kandmiseks UNESCO nimistusse, rõhutasid nad, et sellega tegelejatele on see mitte lihtsalt elukutse, vaid eluviis.

Lambad ja kitsed olid esimesed loomad, kelle inimesed umbes 10 000 aastat tagasi kariloomadena kodustasid. Tõendeid aastaajalisest karjarändest on leitud peaaegu sama kaugest ajast. Iraani Zagrose mägede keskossa Hulaila orgu asusid esimesed rändkarjakasvatajad elama 7050. aasta paiku e.m.a, nagu näitas ühe 1963. aasta väljakaevamise leidude radiosüsinikdateerimine. Lõuna-Prantsusmaalt Aude orust välja kaevatud tõendite järgi algas lamba- ja kitsekarjadega rändamine selles piirkonnas umbes 4500. aastal e.m.a.

Karjadega rännatakse kõrgema ja madalama kõrgustasandi või kõrgema ja madalama laiuskraadi vahet, ja seda igasuguste kariloomadega. Etioopia Tigray mägismaa karjused rändavad veiste, lammaste ja kitsedega. Bhutanis ja Nepalis rännatakse jakkide, vesipühvlite ja veistega. Bosnia karjapidajate elu osa on olnud sigade rändkarjatamine.

Ka Ameerika Läänes praktiseerivad mõned rantšopidajad ikka veel rändkarjatamist. Üht kariloomade koridori, Wyomingi osariigi Green Riveri karjateed, on kasutatud üle saja aasta ja see on kantud USA riiklikku ajalooliste paikade registrisse. Igal kevadel ajavad kauboid veisekarjad mööda seda karjateed Lääne-Wyomingi kõrbekarjamaadelt kõrgele Bridger-Tetoni riigimetsa suvekarjamaadele. See ligi sajakilomeetrine retk võtab kolm nädalat.

Lõuna-Kreekas, kus ma olen oma perega 1970. aastate keskpaigast saadik periooditi elanud, oli see kaks korda aastas toimuv inimeste ja loomade rändamine kuni 1990. aastate lõpuni nii sügavalt eluviisi juurdunud, et kaasa võeti ka preester ja kooliõpetaja.

Ükskord matkasin sõpradega mööda üht meie kandi karjarändeteed (mida Kreekas kutsutakse monopatia’ks) rannakülast Kyparíssist mägedesse väiksesse kõrvalisse suveasulasse Babalasse. Sinna jõudsime pärast neljatunnist järsku mäkketõusu. Kunagi viinapuu- ja köögiviljaaedu ümbritsenud kiviaedadega risti-rästi läbi põimunud kivisel aasal kükitasid laiali pillutatult kivist kalivia’d – karjuste algelised suvemajad. Babala oli aastasadu suvekoduks kümnetele Kyparíssi karjuseperedele. Praegu ajab oma karja sinna ainult üks pere.

Meie läksime Babalasse sellepärast, et olime kuulnud, et see pere teeb ka touloumotiri’t – juustu, mida traditsiooniliselt laagerdatakse puhastatud ja tugevalt soolatud kitsenahas. Olin kaks aastat otsinud ehtsat touloumotiri’t (enamik juustutegijaid laagerdab nüüd touloumotiri’t vaatides) ja leidsin selle lõpuks sealt Babalast, Dimitris ja Yianoula Hiotise suveelamisest.

Dimitris rääkis meile juustu ja naha vahele tekkivast sinihallitusest, mille ta juustusse sõtkub. Yianoula kaapis ühe kamaka välja ja pani suurele taldrikule. Asusime selle kallale, lõkkel röstitud leivakäntsakad käes. Juust oli oivaliselt pikantne ja piprane – see oli minu lapsepõlve touloumotiri, rändkarjatamise touloumotiri.

Juustutegu on paljudes maailma paikades rändkarjatamise keskne osa. Nepalis teevad karjused jakipiimast traditsioonilist juustu chhurpi’t ning võid ja ghee’d (selitatud võid). Lääne-Makedoonias tehakse šarplaninski ovci kaškaval’i ainult suviti ja ainult siis, kui lambad söövad 1000‒1500 meetri kõrgusel. Hispaania Idiazabali juustu tegid algselt Baskimaa ja Navarra piirkonna lambakarjused ning selle suitsune maitse tuli sellest, et seda laagerdati karjuste lihtsates kivionnides kolde ääres.

Kõigil neil juhtudel arvestavad juustutegijad, et nende loomad saavad rohtu süüa looduslikul karjamaal, sest sealne mitmekesine sööt annab piimale spetsiifilise maitse, mis omakorda mõjutab juustude maitset. Alpides nimetatakse sellist piima heinapiimaks ehk saksa keeles Heumilch’iks ja see annabki Alpide juustudele (Sura Kees, Graukäse, Alpenkönig jt) nende eripärase maitse.

Umbes 120 kilomeetrit Marcelli peretalust kagus rändab oma karjaga ka neljanda põlve juustutegija ja piimakarjakasvataja Carmelina Colantuono, aga ratsa. Talvekarjamaadele, mille vahet ta oma pere 300 enamasti Podolico tõugu lehmaga käib, on 180 kilomeetrit. Colantuono auhinnatud caciocavallo juustu, millele annavad maitse Apuulia ja Molise maakonna metsikud taimed, pakutakse paljudes restoranides, Roomast Manhattanini.

Igal pool, kus rändkarjatamist praktiseeritakse, on see muutnud maastikku: aastatuhandete jooksul on karjarändeteedele kerkinud pühamuid, kirikuid, kõrtse ja lõpuks külasid. Molise maakonnas tekkis Itaalia ühe peamise tratturo äärde muistne linn Saepinum. Nime olevat see saanud ladina tegusõna saepire järgi, mis tähendab taraga ümbritsemist ja viitab sealsetele rohketele lambaaedikutele. Ühel linna väravatest on 168. aastast pärinev raidkiri, mis keelab linlastel tratturo’t pidi mööduvatele karjustele kurja teha.

Kreekas olid monopatia’d ainsateks ühendusteedeks muidu eraldatud mägikülade ja rannikuasulate vahel. Nende ääres õitses kaubandus ja isegi armastus. Babalast põhja poole jäävas lambakarjuste külas Voskinas rääkis üks mu juustutegijast sõber mulle, kuidas ta 60 aastat tagasi abiellus noormehega, kes oli pärit tema kodust päevase jalgsitee kauguselt ühest mereäärsest külast. Abielu korraldas tüdruku isa, kes käis mööda karjateid talle sobivat peigmeest otsimas. Naise sõnul oli see tollal tavaline.

Rändkarjatamisele võlgneme me joodeldamise, alpisarve ning lugematu hulga rahvalaule, luuletusi, pühi ja pidustusi. Kõik need tekkisid ja levisid karjuste jälgedes.

Täispikkuses loo leiate National Geographic Eesti 2020. aasta maikuu numbrist.

Colantuonode pere rändab oma karjaga suve- ja talvekarjamaade vahet, nagu on kõikjal maailmas karjakasvatajate kogukondades ammune traditsioon. Hiljuti tunnustas UNESCO rändkarjatamise kultuurilist tähtsust.  Foto: GIUSEPPE NUCCI, NG
Abruzzo lambakoer valvab Fonte Venticas peetaval igaaastasel lambalaadal oma karja.  Foto: GIUSEPPE NUCCI, NG
Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Robin Tiits
Robin TiitsReklaamimüükTel: 528 3657