Erkki Peetsalu: Karjalaskepäev

Foto: Rebecca Hale

„Oled sa valmis?“ küsib vana Julius. Pärtel nohiseb. Õhtuvaikus võtab maad. Hea on siin istuda. Ainult kitsas. Kogu tusase talve otsekui pimedas puuris peitust mänginud poiss peab aru. Olen ma valmis? Äkki päevaraamat ütleb.

Tigu. Aeglusta käiku, vaata ringi teo silmadega. Ilus krobeline. Tundlik tunnal. Maja seljas. Roheline maitseb hästi. Liigub vaikselt, jõuab kohale ikka. Jälg läbipaistev.

Kogu eelmise suve oma pilguga ümbrust puurinud poiss märkas iga pisimatki detaili. Küsis harva. Vaatas, uuris lähemalt, pani kirja. Läks edasi, pliiats kõrva taga. Astus, kael õieli, sammu või kaks, tuli tagasi ja vaatas uuesti. Mõtles. Lisas midagi. Päevaraamatusse. Looduses valitseb nagu mingi kord. Isegi kui keegi on elu jätnud, tuleb keegi teine ja sööb ta ära, koristab ära. Seal, kus lõpeb üks elu, jätkub teine. Seda Pärtel teadis. Suur looduse masinavärk ei peatunud kunagi, see oli otsast lõpuni täis elu, ja värviline.

Sipelgas. Tassib palki, aitab sõpra. Saab ise hakkama. Pisike, aga visa. Vapper võitleja. Suure pere liige. Pesa nagu väike maailm. Kindlad rajad. Teab, mida teeb.

Kogu eelmise sügise, õigupoolest vihmastel pimedatel õhtutel vanu krabiseva vahelehega pildialbumeid puurinud poiss märkas pisimatki detaili. Küsis harva. Vaatas, uuris lähemalt, pani kirja. Piilus mustvalgete, murdunud nurkadega fotode sisse. Sinna, kus pilt lõpeb ja elu algab. Muidugi ei olnud elu toona mustvalge, ehkki pildilt paistab. Seda Pärtel teadis. Üks ema noorpõlve pilt on ka mustvalge, aga ema ta mäletab küll värvilisena. Ja isa ka, kuigi isa piltide kohal on albumis tühje kohti. Värviline on ta ikka.

Selma-tädi. Rahmeldab köögis. Ilus põll. Kardab hiiri, usse, kõike. Muretses endale uue raadio. Ta ainult muretseb. Raadio mängib nii kõvasti, et ma ei kuule oma mõtteid.

National Geographic
National Geographicu põnevad erinumbrid
Ajakiri ilmub kuus korda aastas.

Kogu talve puuris poiss vana vändapuuriga auke puuklotsidesse. Mändi, kuuske, kadakat, õunapuud tundis ta juba enne, lõhna järgi. Nüüd silmitses klotside iga detaili. Küsis harva. Vaatas, uuris lähemalt, pani kirja. Joonistas päevaraamatusse puude võrad, tüved, viljad. Kiikas koore alla, nokkis vaiku, üraski käike. Luges märke. Ükski puu ei olnud väljast selline nagu seest, ega vastupidi. Ja puutükid ka muutusid tema silme all, isegi värvilt. Seda Pärtel teadis. Et ainult üks asi on kindel: kõik muutub kogu aeg.

Hommik. Ärkasin üles. Päike tõuseb. Uue päeva lõhn, värv. Teine valgus. Uued mõtted, plaanid. Võisilm pudrul sulab ruttu. Tahaks juba õue. Iga hommik on nagu uue teeraja algus.

„Oled sa valmis?“ küsib vana Julius uuesti. Pärtel noogutab. „Olen küll. Ma ei jõua ära oodata,“ vastab poiss, mõeldes tagasi pikkadele päevadele, mille ta veetis selles neljakandilises ruumis oma päevaraamatu seltsis. Täpselt nagu naabri-Marta kirju lammas Lonni, kes kogu talve ja pika kevade on pidanud hundi hirmus laudaukse taga seda päeva ootama. Ja vana Julius ja Pärtel, kes jäeti mingi musta tõve hirmus siia omapead. Nüüd ei tule ega tule enam kedagi, mitte kedagi. Kuhu nad kõik jäävad?

Aga homme – millal iganes tuleb see homme – on karjalaskepäev. Sinul ja minul.

Erkki Peetsalu

National Geographic Eesti, peatoimetaja

Jaga lugu:
Klienditeenindus
KlienditeenindusVana-Lõuna 39/1, 19094 TallinnTel: 667 0099 (tööpäeviti 9–17)
Rain Väät
Rain VäätVastutav väljaandjaTel: 667 0044
Erkki Peetsalu
Erkki PeetsaluPeatoimetajaTel: 501 8100
Margit Raias
Margit RaiasToimetaja-korrektorTel: 504 1108
Sven Puusepp
Sven PuuseppGraafiline disainerTel: 512 3163
Markus Savi
Markus SaviReklaamimüügi projektijuhtTel: 58 807 706